Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ivar Männi tegutseb oma nime all

Lõpetasite praeguses EKAs tööstuskunsti eriala disainerina. Milline oli teie esimene töökoht?

Päris esimene töökoht oli Tallinna Linnavalitsuses linna disainerina. Linnavalitsuses oli siis omaette osakond, mis tegeles linna kujunduse ja haljastusega.

Linna disain on oluline ja lai valdkond, hõlmates tänavamööblit ja kõiki visuaalseid elemente, mis meil linnaruumis esinevad, kaasa arvatud välireklaamid, kioskid, bussiootekohad.

Töö Tallinna Linnavalitsuses võimaldas mulle suhtlemist rahvusvahelises meeskonnas ja suuri projekte ning ürituste korraldamisi, näiteks Hansapäevade ajal.

Enne seda olin kaks ja pool aastat vabakutseline. Vene aja tingimustes tähendas see palju vabadust ja tööd võis minu erialal alati leida. Võimalik oli omal käel vabalt majandada.

Hiljem saite pakkumise peadisaineri kohale ühte esimesse välisosalusega firmasse Expoplakat, milliseid uusi väljakutseid see koht teile esitas?

Ega linnavalitsus poleks mind väga pikka aega huvitanud, sest asjaajamine oli seal väga keerukas ja pikaajaline. Määruste ja paberikuhjade vahele jäävad ideed sageli toppama. Expoplakat oli progressiivne firma, kus väljakutse oli see, et sai rohkem loomingulist poolt rakendada.

Mida õppisite USAs sta eerimise ajal?

USAs olles sain kaht sorti kogemusi, esiteks linna planeerimise poole pealt. Linnaosad muutuvad seal väga kiiresti, kust aga valged välja kolivad, sinna kohe muud etnilised kogukonnad saabuvad. Ka rahvuste suhtes toimub oma rotatsioon ning linnasüdamed on valgetest peaaegu tühjaks voolanud. Eks linnavalitsuses oli töö samamoodi, selle asjaajamine oli nagu pikk köis, mida venitati, erafirmas käis asjaajamine väga kiirelt.

Poole ajast olingi ühes erafirmas, kes tegeles arhitektuursete, haljastuse- ja keskkonnaalaste projektide planeerimisega. Kõige suurema impulsi andis Ameerika ise, võimaldades näha erinevaid kultuure kõrvaltvaates.

Suurlinnastumine ja pidev autostumine tekitas ka vastakaid tundeid. Eestisse tagasi tulles tekkis kohati masendus, et taevas on madal ja sombune. Selles mõttes polnud kohe selle kogemusega midagi peale hakata, vaid see vajas seedimist.

Milline on Teie parim töö disainerina teie endi hinnangul?

Flix-flaxi mööblisüsteem. Üldse tööd, mis lõhnavad süsteemi püstipanemise järele. Need tööd on kõige tervistavamad, kus saab end loominguliselt katsetada.

Alguse sai see projekt lihtsalt tootja väljakutsest teha midagi. Pärast vaatasin isegi, et tuli päris hea välja.

Millest te oma tööde jaoks inspiratsiooni ammutate?

Minu puhul tuleb osa visuaalsest materjalist, sellest, mida olen kuskil näinud. Teine pool on puhtalt alateadvuslik osa, mis kombineerib erinevaid elukogemusi ja mõtteid kokku. Tihtilugu võtab see kõik aega.

Kõigepealt püstitad enda jaoks lähteülesande, siis mõne aja pärast, vahel ka paari päeva pärast, on sul vastus valmis. Selliselt toimub lahenduste otsimine ajukeemia tasandil. See on päris hämmastav, kuidas lahendused mõningatele probleemidele ise tekivad.

Mida olete EKA kõrgharidusest kaasa saanud?

Kaasa sain oma aja kohta väga progressiivse koolituse. Õppeprotsess kestis siis viis aastat. Vormi ja materjalide pool oli heal tasemel ja ka graafilise disaini osa. Eks elu on aga selline, et koguaeg tuleb juurde õppida.

Kas disain on ka selline eriala, kus on raske end tõestada ja sageli tuleb õppinuil oma eriala vahetada?

Eks mina ka ole loksunud elu jooksul selle ala ühest otsast teise.

Graafilisel disainil on kindlasti kõige rohkem rakendust. Ka paljud maali- ja tarbekunstnikud on sellele alale suundunud. See on ka hästi tasustatav ala. Graafiline disain on kerge leib, kuid vähemalt minu jaoks on see ala moraalselt väga koormav.

Pidevalt tuli ideid genereerida, mis järgmisel päeval trükivärskelt prügikasti lendasid. Eks reklaam olegi selline ühepäevaliblikas, millest mingit jälge ei jää. Ma arvan, et reklaam pole kunst, vaid üks vahepealne meedium. Reklaamikunst on justkui mustkunstki.

Kus näete end viie aasta pärast?

Kaalun ka tööd mõnes välismaa disainibüroos, kus on vaieldamatult suuremad võimalused.

Mind huvitab just tehnoloogiline pool, mis siin Eesti disaini ja mõtlemist ahistab. Siin oled paratamatult sunnitud sellega arvestama, et ühel firmal on üks treipink ja teisel teine ja kui firmad omavahel läbi ei saa, kaob palju aega mõttetutele vaidlustele.

konkurent

Peeter Kuum, Woodman trade ASi tegevdirektor:Ivari Männi kui disaineriga on väga hea koostööd teha, sest temaga on võimalik kõik eelnevalt läbi arutada. Ta on hästi töökas ja hästi positiivne inimene. Disainerist on palju abi, sest tootjal võib ju ideid olla, aga selleks, et see idee saaks õige teostuse ja mõõtmed, on ikka disainerit vaja. Ivari Männi teeb meil ka graafilist disaini kuni brandimiseni välja. Miks disainerid ja tootjad koostööd ei tee, on küsimus tootjatele. Masstoodanguga muidugi on kasum kiirem tulema, kuid disaintoote viljad tulevad pikema ajaga ning nende saavutamine on kallim, aga need viljad on paremad ja võimaldavad hiljem kindlamalt kahe jalaga maas olla kui allhangete puhul.