Poliitikute taltsutamine mõlemal pool Atlanti

Poliitikute nurinatele vaatamata ei kahtle keegi tõsiselt Euroopa Keskpanga sõltumatuses või selles, et rahapoliitika eurotsoonis on seetõttu poliitilisest survest hästi isoleeritud. Oma looja, Saksamaa hävitatud stabiilsuse ja kasvu pakti hiljutine surm, millele aitas kaasa Prantsusmaa, meenutab meile aga põhitõde: valitud poliitikutel on raske, kui mitte võimatu loobuda reaalsest võimust eelarvepoliitika valdkonnas.

Sama kehtib Atlandi ookeani teisel kaldal. USA föderaalreserv on muidugi väga iseseisev, kuid iga püüe piirata föderaalvalitsuse tegevusvabadust eelarve osas, nt Clintoni-ajastu Gramm-Rudmani seaduse stiilis, luhtub lõpuks alati presidendi ja kongressi surve all. Rahapoliitikat saab kasutada majanduse stimuleerimiseks sama palju nagu eelarvepoliitikat, kui mitte rohkem, mida poliitikud ka valimisaastatel alati teha soovivad. Kuid mõlema mehhanismi hoolimatu kasutamine lühiajalistel eesmärkidel võib põhjustada pikaajalised kulud, mis õigustavad mõningaid piiranguid poliitikute vabadusele mõjutada makroökonoomilisi strateegiaid.

Kui poliitikud suudavad keskpankade otsuseid mõjutades ohjata inflatsiooni, võivad nad võimu kasutada riigi võlakoorma devalveerimiseks, hoidudes selle tasumiseks vajalikust maksude tõstmisest. 1970/1980ndatel sundis ohjeldamatu inflatsioon poliitikuid selle võimu loovutama keskpankadele, mis ainsana suutsid turge veenda, et stabiilsus taastatakse.

Siiski pole rahapoliitika unikaalne viis majanduspoliitika tegemiseks. Eelarvepoliitika aspektid saab samuti sõltumatutele ametnikele delegeerida, et poliitikuid ohjes hoida. Miks mitte usaldada sõltumatutele ametkondadele mõned ümberjaotamisülesanded või kontroll avalike investeeringute taseme üle või defitsiidi juhtimine? Sõltumatu eelarveasutus saab ühiskonna pikaajalisi sihte paremini ellu viia kui poliitikud, kes peavad silmas valimisi.

Pole selge, miks raha- ja eelarvepoliitikat peab nii erinevalt kohtlema: üks on täielikult bürokraatlikule ametkonnale delegeeritud, teine täielikult poliitikute kätes. Eelarvepoliitika on poliitikute põhivahend valijate põhiklassi ? pensionäride, riigiametnike ja keskklassi ? meelitamiseks ja kinnihoidmiseks. Kulud määritakse kaela kaotajatele. Pole vaja meele järele olla kõigile, vaid ainult nii paljudele, et võita. Kui poliitikud ei suuda valimisi võita kelleltki raha ära võttes, peavad nad palju rohkem töötama, et näidata oma võimet luua heaolu kõigi jaoks. See on raske.

Mis peaks järgnema Euroopa stabiilsuspaktile? Nüüd on ilmselge, et suurte riikide valitsused ei aktsepteeri kunagi oma eelarvevabaduse olulist piiramist. Nad võisid oma eelarvemanöövrite tegemise vabaduse loovutada euro kasutusele võtmiseks, aga tavatingimustes võtavad valitsused oma eelarveterritooriumi tagasi. Eelarvepoliitika poliitilise ärakasutamise takistamine on võimatu ülesanne. Seega peaks Euroopa Komisjon lõpetama võitluse, mis nõrgendab tema usaldusväärsust, eriti väikeriikide silmis.

Realistlikult saab komisjon Euroopa riikide valitsustelt paluda vaid nende eelarvete läbipaistvust. Vähemalt ei tohi riigi eelarveline tegevus olla peidetud eelarvete hämaratesse ääremärkustesse. Läbipaistmatus on vesi nutikate poliitikute veskile, kes soovivad huvirühmadele meele järele olla, varjates kodanike eest riigi raha heldet laialijagamist.

Poliitikute käitumist reguleerivaid eeskirju ei tohi kirjutada, nagu rakendaksid neid õilsate eesmärkidega, omakasupüüdmatud riigiteenistujad. Poliitikud on valmis toetajatele meele järele olemiseks, valimiste võitmiseks kaugele minema. Parim, mida loota võime, on selle tagamine, et nende halvimad teod päevavalgele tulevad.

Autor: Francesco Giavazzi