1994 oli Estonia huku ja Vene vägede väljaviimise aasta

?Kas teie kuulsite esimest korda Eestist seoses Estonia huku või ?oti-Eesti jalgpallivõistluse ärajäämisega,? armastas president Lennart Meri küsida teda intervjueerima tulnud välimaa ajakirjanikelt.

Nii mõnelgi pool maailmas kuuldi katastroofiga seoses Eesti nime esimest korda, siiski ei jätnud õnnetus Läänemerel püsivaid majanduslikke või poliitilisi kriime. Välja arvatud laevafirmadele, kelle reisijate arv vähenes mõneks hooajaks hüppeliselt. Estline aga, kes veel mõni nädal enne Estonia hukku oli Rootsis edukaim laevafirma, jäi kuni kontsessioonilepingu lõppemiseni Läänemerel 2000. aastal püsivasse kahjumisse. Peamiselt Rootsi reisijate kaotuse arvel.

1994. aasta suvel lahkusid Eestist Vene väed, Eesti Vabariiki oli olnud ligikaudu kolm aastat ja oma maksevahendit, Eesti krooni, oli olnud kaks aastat.

Võimul oli Eesti taasiseseisvumise esimene rahva poolt valitud valitsus, mida juhtis Mart Laar. 1994. aastal viskles valitsuse juhterakond Isamaaliit sisevastuoludes ja lõhenes. Isamaaliidust eraldus eesotsas Indrek Kannikuga seltskond, mis hiljem sai tuntuks Paremerakonna nime all.

Erakonna sisevastuolud tipnesid sügisel valitsusremondiga. Peaministriks sai Andres Tarand, kuid enamik ministreid jäi samaks, uusi poliitilisi jõude opositsioonist valitsusse ei kaasatud.

Et novembris võimule tulnud Tarandi valitsuse elu pikkus oli ette määratud ? seitse kuud, kuni uute valimisteni märtsis ?, siis hakati seda kutsuma jõulurahuvalitsuseks.

Politoloog Rein Toomla hinnangul tuleks Laari valitsusse suhtuda positiivselt. Inflatsioon vähenes, majandus hakkas liikuma kasvu suunas, majandus ja sealhulgas uued kaubanduspartnerid viisid Eestit Euroopa suunas. Tollest ajast tänaseni on püsinud Eesti väliskaubandusbilanss üldjoontes samana.

1994. aasta juulist hakkas Venemaa maksustama põllumajandussaadusi topelttollidega, mis tähendas põllumajandussektorile ootamatut hoopi. Osavamad jätkasid kauplemist Venemaaga, mõeldes välja kaelamurdvaid skeeme tolliformaalsustest kõrvalehiilimiseks, kuni 1998. aastani, mil Vene rubla väärtus kukkus kolm korda.

Ägedad muudatused raputasid maamajandust. Laari valitsuse põhimõte oli, et riik on halb omanik. ?Sisuliselt viisid nad ellu hilisemaid Reformierakonna põhimõtteid,? ütles Toomla.

Omandireformi tulemusel hävines suurtootmislik põllumajandus. Kolhooside ja sovhooside maa tagastati õigusjärgsetele omanikele.

Väikepõllumajanduslikku tootmist aga asemele ei tekkinud. ?Miks? Raske öelda. Samamoodi likvideeris Laar riikliku kaubanduse, kus erasektor tuli väga jõuliselt peale,? ütles Toomla.

Hoolimata kõigest näitasid tolleaegsed arvamusuuringud, et Eesti inimesed suhtuvad tulevikku optimistlikult ja arvavad, et paremad ajad on ees.

Maksunduse seisukohast algas 1994. aasta jaanuarist uus ajajärk. Senise astmelise tulumaksu asemel hakkas kehtima 26protsendiline tulumaksumäär nii füüsilistele kui ka juriidilistele isikutele. Samuti hakkas senise 10protsendilise käibemaksu asemel kehtima 18protsendiline määr.

Valulised muutused käisid pangandussektoris. Võrreldes 1992. aastaga oli pankade arv juba kahekordselt vähenenud ja kahanemine jätkus ka edaspidi.

1994. aasta jaanuaris lõppes pooleaastane Eesti Panga poolt välja kuulutatud stabilisatsiooniperiood, mil ühtegi panka ei registreeritud.

Suvel jõudis pankroti väljakuulutamiseni moratooriumialune Tartu Kommertspank, pärast seda, kui 1992. aasta detsembris oli Eesti Pank tühistanud panga tegevuslitsentsi.

Augustis kuulutas Eesti Pank moratooriumi Sotsiaalpangale ja septembris viisid Sotsiaalpanga juhid aktsionäride survel kohtusse pankrotiavalduse.

Ühiskondlike muutuste keerises tegutsevate pankade laenuintressid olid kõrged, keskmiselt 20?40%. Harv polnud ka 60%-line intress. Aasta lõpuks tõusis Eesti suurimaks pangaks Hansapank. Eestis võttis Ühispank kasutusele esimese Visa kaardi. Esimese Eesti-siseseks kasutamiseks mõeldud pangakaardi andis Eesti Pank välja 1993. aasta detsembris.