Eraettevõtlus on riiklikust igatahes tõhusam

Kui majanduses on aksioome, siis selleks võiks olla pealkirjas sisalduv põhimõte. Selle paikapidamisest on rohkesti näiteid, millest veenvaim on nõukogude-sotsialismi kollaps.

Erinevast maailmavaatest lähtuva kriitikaga ei saa veel end õigustanud vabaturumajandust küsimärgistada, nagu seda ilmselt teeb professor Raivo Palmaru 7. jaanuari Postimehe artiklis ?Turuväravast jääb palju nägemata?. Sisuliselt soovitatakse riigi rolli majanduses tugevdada. Kuid kas ja kuidas saab seda edukalt teha?!

Professori ainsaks retseptiks näib olevat artikli lõpulause ? ?Ühiste mängureeglite abil võib luua keskkonna, kus konkurents ja huvi toimivad võimalikult paljude inimeste hüvanguks.? Seda aabitsatõde ei vaidlusta keegi, kuid liialt üldisena ei aita see kedagi, vaid tekitab hoopis ridamisi küsimusi, millele kunagi pole saadud praegusest paremaid vastuseid.

Mõned lihtsamad neist ? kui palju on reaalselt ?võimalikult palju? ? kas 10, 30, 50, 70 või suuremgi protsent ühiskonnast? Ja kes loob ja valvab usaldusväärselt neid ühiseid mängureegleid ning kui ühisteks viimased lõpuks osutuvad? Ega ometi nn valgustatud diktaator või mõni arengukavatöögrupp?

Mittedemagoogilisi vastuseid tõenäoliselt ei olegi. Seepärast on professori lõpp-postulaat umbes sama kasutult õige nagu tõdemus, et veatu ja leidliku mänguga võib malepartii võita. Malendite taha istuja teab seda, kuid võib partii ikkagi kaotada.

Malepartiisid kaotatakse, majanduskriisid tulevad, kuid mäng tervikuna jätkub, kuna pakub kokkuvõttes suuremat heaolu ja rahuldust kui kellegi nuditud vabamajandusega maailm. Vaatamata tornaadodele sõidavad ju puhkajad ikkagi Miamisse.

Ilmselt ei saa ka sellist majandusautoriteeti nagu Keynes rakendada riikliku majanduse pooldajate vankri ette, aga nii kõnealuses artiklis tehakse. Teadlane soovitas erandkorras riigi osalust ainult turu elavdamiseks. Nimelt kartis ta psühholoogiale tuginedes, et teatud tasemel võivad jõukamad inimesed hakata nautima kogumist ennast ja oma positsiooni, vähendades turgu turgutavaid investeeringuid (üldtuntud kirjanduslike võrdlustena nt Plju?kin ja Mogri Märt).

Liialt abstraktne on ka 17. jaanuari Ellu Saare Postimehes ilmunud artiklis ?Ebavõrdsus ? sotsiaalne probleem või enesehaletsus? antud soovitus asendada vabaturumajandus ebamäärase prioriteediga nagu valikuvabadus. Tahetakse püstitada kunstlik vastuolu, justkui vabaturumajandus valikuvabadust olemuslikult piiraks.

Loosungi soovitus kõlab kaunilt nagu paljud utoopiadki, mis pole mõeldud praktiliseks rakendamiseks. Kas näiteks üldse leidub poliitikuid, kes saaksid enamust rahuldavalt ning üheselt vastata retoorilisele küsimusele: ?Mida sa oled inimeste valikuvabaduse kindlustamise nimel teinud??

Põhjamaadest kuus-seitse korda vaesemas Eestis on vara rääkida mingist tõsisemast riiklikust majandusregulatsioonist. See võiks rahvusliku rikkuse senist kasvu hoopis aeglustada ja valikuvõimalusi vähendada.

Kindlasti ei saaks majanduslikust mõtlemisest lahtikistud teooriad ka inimarengu näitajaid parandada ? majandusseadused on paraku sama ümberlükkamatud kui jäävusseadused looduses.