Reede 9. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Parem tarbida, kui valesti investeerida

Kaarel Kilvits 01. märts 2004, 00:00

Eesti jooksevkonto defitsiit on suur. Meie majanduse peamine kasvuvedur on tugev siseriiklik nõudlus eratarbimise kasvu näol. Seda tendentsi süvendavad tõusvad reaalpalgad ja suurenevad laenuvõimalused. Niisuguseid arenguid peetakse õigustatult ohtlikuks ning seepärast kõlab viimasel ajal ridamisi üleskutseid vähem tarbida ning rohkem säästa ja investeerida.

Tegelikult ei ole Eestis kodumaine tarbimine nii suur ja investeerimine nii väike, kui esmapilgul statistikast paistab.

Statistika arvab tarbimise hulka pikaajalisi rahapaigutusi, mis oma majanduslikult olemuselt on sisuliselt hoopis investeeringud. Isegi eluaseme soetamist (kui seda välja ei üürita) loetakse tarbimiseks. Rääkimata juba aastateks soetatud autost ja kodumasinatest või siis koolitusest ja puhkusest. Kahte viimast võib nimetada ka investeeringuks inimkapitali.

Suurest tarbimisest on Eesti majandusele palju ohtlikum rumal investeerimine. Palju kapitali paigutatakse väheefektiivsesse primaarsektorisse, madalatehnoloogilisse töötlevasse tööstusse, langusfaasi jõudnud harudesse, valedesse regioonidesse, vananenud tehnoloogiasse ja tehnikasse ning nõrkadesse äriplaanidesse.

Kapitali raiskamisest veelgi hullem on, et selline tegutsemine konserveerib meie majanduse struktuuri ja mahajäämuse paljudeks aastateks. Probleem on selles, et soetatud põhivara on reeglina majanduslikult otstarbekas maksimaalselt ära kasutada. Seda tuleb ekspluateerida füüsilise ja moraalse kulumiseni. Kõrged väljumisbarjäärid ? mahukad investeeringud ressurssidesse, mida on raske müüa või muuks otstarbeks kasutada ? takistavad ettevõtteid harust väljumast ka siis, kui haru atraktiivsus oluliselt langeb. Sellised ettevõtted pole kasutatavast tehnoloogiast tulenevalt reeglina saneeritavad.

Heaks näiteks investeeringute (soetatud põhivara) pikaajalisest mõjust majandusele on põlevkivienergeetika hiilgav võit ehk põlevkivielektrijaamade renoveerimine. Põlevkivienergeetika säilimine Eestis umbes aastani 2045 on otsustatud. Uute energoplokkide ressurss on 30?40 aastat. Valmis ehitatud ja juba tehastest tellitud energoplokkide vastu ei aita enam mingi argument.

See rong on juba läinud. Praegu saab vaielda vaid selle üle, kas ja kui palju neid energoplokke veel juurde ehitada. Investor ehk riigile kuuluv Eesti Energia on sellise investeeringu teinud ja tarbija või maksumaksja peab selle kinni maksma. Tarbimine on kõige halvemal juhul lihtsalt raisatud raha. Aga ebaõige investeering on väga pikaks ajaks ristiks kaelas nii omanikul, tegevjuhil, palgatöötajatel, maksumaksjatel kui ka riigil. Investeeringute tegemisel ei eksi muidugi ainult riigisektor, vaid ka erainvestorid ja neile laenu andvad kommertspangad.

Olen surmani tüdinud nägemast teleuudistes solvunud näoga kaamerasse jõllitavaid ja oma ebaõnnestunud äriplaanile riiklikku toetust nõudvaid ettevõtjaid. Tahaks neile öelda: ?Palun investeerige arukalt ja ärge süüdistage oma ebaõnnestumistes maailmamajanduse arenguid, konkurente ega riigivõimu.?

Eesti vajab hädasti investeeringuid kõrgtehnoloogilisse töötlevasse tööstusse. Rumala investeerimise asemel on aga parem hoopis tarbida. Uue hirmkalli auto ostmine või blondiga soojal saarel puhkamas käimine vähemalt ei konserveeri meie majanduse ebarahuldavat struktuuri ja madalat konkurentsivõimet ega kinnista Eestit perifeeriasse.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing