Suurim oht firmale on omanikud

Sattusin Ernst & Youngi partneri Henno Lindpere 4. märtsil ilmunud kolumnit ?Miks ettevõtte tippjuhid saavad aktsionäre petta?? lugema. Autor räägib aatelisest omanikust ja petturist tippjuhist.

Olen loomulikult nõus, et selliseid konstellatsioone on kuhjaga. Aga vastupidine, s.o petturist omanik versus aus ja aateline tippjuht, on samuti tõsi, nagu teadagi ka kõiksugused vahepealsed kombinatsioonid.

Oma kogemuste varal väidan, et ettevõttele on kõige suurem oht omanik(ud). Kui omanik enam ei tunneta, mis on tema raha ja mis on ettevõtte, klientide, tarnijate jne raha, on ettevõte hävingu äärel. Lindpere räägib Parmalatist, nagu oleksid petised palgalised tippjuhid, unustades, et peategelane on kontserni asutaja ja suuromanik. Või Enroni bossid ? kas neil ei olnud osalust ettevõttes?

Olen Baltimaades kokku puutunud kindlustusettevõtetega. Eranditult on pankroti põhjuseks olnud omanikud. Ja kuna kindlustuses korjatakse raha ette tulevikus juhtuva juhtumi korvamiseks, jääb vahepeal illusioon, et ettevõttel läheb hästi, ja petturlikel instinktidel on hea taimelava.

Ja kui omanikul on teisigi ettevõtteid, millest mõned on kahjumis ? mis oleks siis loomulikum, kui hakata tõstma raha ühest ettevõttest teise? Esialgu päris raha ja siis järgnevad lihtsalt paberitehingud.

Lõpuks, kui olukord on lootusetu, võib kogu kupatuse krooni eest mõnele välismaalasest laibarüüstajale maha müüa, kes siis riisub ettevõttest veel viimase ja kaob kättesaamatusse kaugusesse, kusjuures algupärane omanik kehitab õlgu ja ütleb, et pole minu oma, pole minu asi, rääkige ettevõtte (viimase) omanikuga.

Autor: Matti Klaar