Jalgratta leiutamine meie energiapoliitikas?

Kui Eesti Energia (EE) ikka on riigi omanduses olev aktsiaselts ja selle tegevust juhib riik oma esindajate kaudu EE nõukogus, siis tekivad mõned küsimused. Miks hakkab seesama nõukogu looma uut energiapoliitikat, kui on Riigikogus vastu võetud kütuse ja energiamajanduse pikaajaline riiklik arengukava? Energiapoliitika muutmine saaks loogiliselt võttes ja ka seaduse järgi toimuda riikliku arengukava uuendamise kaudu.

Arengukava järgi oleme me otsustanud eelistada uute põlevkivielektrijaamade rajamisele energia hajutatud tootmist ning soojuse ja elektri koostootmist ning soodustada taastuvate energiaallikate kasutamist, rakendades neile maksusoodustusi. Energiatarbe juurdekasvust on kavas katta suurem osa maagaasiga, mille osatähtsus kahekordistub arengukava järgi 10?15 aastaga. Põlevkivi osatähtsust kogu Eesti energiabilansis on otsustatud 2010. a vähendada 50%ni.

EE nõukogu aga kinnitas 22. jaanuaril 15 aasta investeeringukava mahuga 46 mld kr, millega näidatakse rohelist tuld põlevkivienergeetika võidukäigule. Kas on põhjust raisata mittetaastuvaid põlevkivivarusid, kui on võimalik mõistliku riski piirides elektrienergiat toota muul viisil ning säästa põlevkivi tulevikutehnoloogiatele? EE nõukogul polnud põhjust hakata jalgratast leiutama, sest Riigikogu on otsuse ammu teinud.

EE on öelnud, et 2018 suudab ettevõtte anda 85% Eestis vajaminevast elektri tippvõimsusest. Miks just 85%? Miks peavad tipuenergiat katma just EE põlevkivil töötavad kondensatsiooniplokid, mille ülesanne on kanda baaskoormust? Miks ei võiks seda teha näiteks paindlikud gaasil töötavad kombijaamad? Miks ei võiks me teha naabritega reaalset koostööd, mitte PR-kampaaniaid? Kord on kavas ühineda Latvenergoga, siis jälle tahetakse osta Leedust elektrivõrku, siis hoopis investeerida Eestisse, siis ehitada merekaabel Soome, siis osaleda Leedu tuumajaama projektis. Kui investeerida Lätti või Leetu, pole ju vaja põlevkivikatlaid Eestis planeeritud mahus renoveerida?

EE eesmärk on selge. Monopol soovib hoida turu suletuna seetõttu, et jõuaks ehitada 2015. a praeguste asemele uued põlevkivijaamad, sest vanad tuleb selleks ajaks keskkonnanõuete tõttu sulgeda. EE nõukogu liige Olev Liik on väitnud, et elektrienergia tipuvõimsus kasvab 2?2,5% aastas. Kuidas katta 1000 MW suuremat võimsust, mida Eesti 2015. a vajab? Kas need investeeringud peaks tegema ainult EE, renoveerides veel lisaks põlevkivikatlaid? Samas prognoosib EE ka ise 10?15 a jooksul põlevkivielektri tootmise langust.

Täna toodavad osa Eestis tarbitavast soojusest ja elektrist erinevad koostootmisjaamad. Osa neist on pärit nõukogude ajast. Kiviõli SEJ kasutab kütusena põlevkivi utmisgaase, millest toodab elektrit oma tarbeks. Põlevkivi ja varsti ka gaasi baasil töötav Sillamäe SEJ kütab peale oma tehase ka Sillamäe linna. Gaasil töötab EE-le kuuluv Iru SEJ, mis kütab umbes poolt Tallinna. Tootsis ja Puhjas toodetakse elektrit ja soojust turbast. Uuemal ajal on rajatud Pääskülla prügimäe gaasil töötav jõujaam, kus toodetava elektri kui taastuvenergia ostab ära EE ja soojus läheb Tallinna Kütte võrku. Oma koostootmisjaam on Tallinnas Kristiine keskusel ja Tartu lähistel Grüne Fee kasvuhoonetel. Kiviter toodab elektrit ja soojust enda tarbeks ning osa soojust läheb Kohtla-Järve kütmiseks. Ei saa märkimata jätta Eesti energeetika häbiplekki, gaasil töötavat Põlva kombijaama, mis ehitati Taani abirahaga ja pole omavaheliste nägelemise tõttu siiani õieti töötanud.

Autor: Rein Hanni