Vormilt Kelmiküla, sisult Gruusia

Vanast sisekujundusest on jäänud alles üks naisebüst, juurde on tulnud ugrirahvuslikud vankrirattad ja gruusiapärane metallehistöö. Ja kunstlõke ja kunstallikas. Väljast näeb maja välja sama räämas, nagu ta viimasel paarikümnel aastal on kogu aeg olnud ja veel natuke hullem.

Menüüs vanad sõbrad Kaukaasiast ? hart?o ehk vürtsikas riisi-lambalihasupp, hat?apuri ehk juustupirukas, dolmad ehk viinamarjalehtedesse keeratud riisi-hakklihasegu, kanasatsivi ehk kana pähklikastmes, lobio ehk punased oad kreeka pähklitega. Ja muidugi ?a?lõkk nii seast kui lambast. Joogiks Gruusia veinid ja ehtne bor?omm.

Ühel õhtul kolleegidega Tiflisis veini juues tundusid siinsed toidud ülimalt hea Gruusia veini ja mõnusa seltskonna kõrval suhteliselt kehvakesed, erilist mõnu polnud millestki. Dolmad olid vähese lihaga ja kuivavõitu ning hat?apuri mikroahjus soojendatud. Kanasatsivil polnud viga, kuid seda oli raske süüa ? kanatükid olid lusika jaoks liiga suured, aga kauss kahvli ja noa edukaks kasutamiseks jällegi väike.

Paar päeva hiljem Tiflisis üksinda lõunat süües maitsesid nii hart?o kui ka gruusiapärase kastmega praetud heik suurepärased. Et üks heigitükk otsast natuke kuivanud oli, ei muutnud asja. Kohvikus mängiv mägede poegade muusika ja hart?o vana hea lambamaitse tekitasid nostalgia vana hea Gruusia järgi. Nii et lihtsa lõuna jaoks on Tiflisi toidud toredad, maitsvad ja toovad igapäevaellu värvi ja vaheldust. Vähegi pidulikumat õhtusööki aga peaks mujale sööma minema. Või piirduma veinikõrvaseks basturma ja muu nipet-näpet suupistega.