Nafta jätkab Vene börsi ülestõukamist

See, et nafta maailmaturuhind avaldab Venemaa majandusele saatuslikku mõju, on üldtuntud tõde. Venemaa sisemajanduse kogutoodangust ligi 30% tuleb just toorainete ekspordist. Kui nafta maailmaturuhind on üle 20 dollari barrelist, tagab juba see 4?5% majanduskasvu aastas.

Samas, majanduskasvu ei maksa segamini ajada börsiindeksi tõusuga. Börsiindeksist ligi 70% on naftafirmade valduses ja nende käekäik ei sõltu niivõrd Venemaa majanduskasvust, kui nafta maailmaturuhinnast. Vastupidi, ülekuumenemine, inflatsioon ja rubla tugevnemine võivad kasvatada firmade kulusid ja kärpida kasumit.

Millises seisus siis on need börsi taganttõukavad firmad võrreldes maailma konkurentidega? Räägitakse, et heas, kuna nad on odavad, hiiglaslike reservidega ja muidu efektiivsed. Kas tõesti?

Esiteks reservid. Venemaal on maailma suuruselt seitsmendad naftaressursid, hõlmates väga erinevate andmete järgi keskmiselt 10% maailma naftavarudest. Samas juhib Venemaa maailma päevase naftatoodangu tabelit, ligi 10 miljoni barreliga päevas. Suur päevatoodang võib olla ka üks põhjus, miks OPEC on kärpinud naftakvoote. Sellise tempo juures jätkub Venemaal naftat järgmiseks 30?40 aastaks ja 2050. aastat peetakse maailmas tinglikuks nafta lõppemise aastaks. Nii et kui mõttes mõlgub pikaajaline investeerimine, pole nende firmade aktsiad lastelastele pärandades ilmselt enam päris sama profiiliga kui hetkel. Samas tuleb tunnistada, et mõnikümmend aastat tagasi tehtud sama tüüpi arvutuste järgi ei peaks paberit enam üldse olema.

Venemaa suurimad avastatud naftaressursid jagunevad ligi 70% ulatuses viie firma vahel: Jukos, Lukoil, Surgutneftegaz, TNK ja Sibneft.

Suurimad reservid on Lukoilil ? ligi 16 miljardit barrelit ?, Jukosel on umbes 14 miljardit barrelit ja alles nende järel tulevad esimesed rahvusvahelised firmad, nagu BP ja ExxonMobil. Samas, näiteks kui BP ostis TNKs osaluse, tuli oluliselt vähendada TNK poolt esitatud naftareservi. Seega on mõningase küsimärgi all ka Venemaa naftafirmade esitatud avastatud reservide paikapidavus.

Teiseks P/E (hinna/tulu) suhtarvud. Multexi järgi on maailma toorainesektori P/E suhe 12, arenevate maade sektori keskmine 9 ja Venemaa firmade P/E suhe jääb samuti üheksa kanti.

Kolmandaks firmade tootlus. Kuigi suur osa toodangust tuleb müüa Venemaa koduturule peaaegu alla poole turuhinna, on ala suure tasuvusega. Firmadele piisab kasumis olemiseks juba ligi 8dollarilisest barrelihinnast. Omakulu nafta tootmisele ja transpordile on keskmiselt vaid ligi 5 dollarit ja näiteks Jukose eelmise aasta kasum oligi ligi 40% käibest. Samas, enne järelduste tegemist tuleb vaadata ka naftasektori riske ja väljakutseid.

Võib öelda, et kergemini ligipääsetavad naftapuurkohad on juba kasutusel ja varsti tuleb paratamatult investeerida uute leiukohtade avastamisse.

Teiseks tõstetakse sel aastal loodusvarade makse vastavalt leiukohale ja sellest muudatusest kannatavad otseselt eelkõige Surgutneftegaz, TNK ja Sibneft. Muudatus toob kaasa tootmisomahinna tõusu keskmiselt dollari võrra.

Samuti on turul kuuldused, et juba väljajagatud naftapuurimise litsentsid vaadatakse veel kord üle sel ja järgmisel aastal ning see võib endaga kaasa tuua firmade naftareservide muutumise. Muudatusest spekuleeritakse võitvat Lukoili ja kaotavat Jukost. Lisaks ei saa hoolimata nafta heast maailmaturuhinnast välisturgudele senisest rohkem toodangut saata. Venemaa valitsuse omandis oleva firma Transneft naftatorustik võimaldab päevas läbi lasta vaid 3,5 miljonit barrelit, samas kui päevatoodang on ligi 10 miljonit barrelit. Nafta transport raudteed ja merd mööda lisab kulusid.

Selge on see, et ilma poliitilise sekkumiseta annavad firmad kasumit, suuremad maksavad dividende, turuväärtused kasvavad ja nii veel mõnda aega. Räägitakse palju, et kasv tuleb tervel pinnasel, kuid raske on hinnata, kui tervel pinnasel on muutlikul maal niivõrd poliitikast sõltuv toorainesektor. Vähemalt seda ma usun, et tervel pinnasel kasvavad börsil vähe esindatud alad, nagu ehitus ja kinnisvara. Lõpuks on börsikurssidele lihtsalt tähtis see, et Venemaa turg on investeerimismaastikul moes.

Ise kavatsen praeguste väljavaadete põhjal hoida oma Venemaa aktsiaportfelli niikaua, kuni RTS-indeks tõuseb paarisaja punkti võrra (ca 25%), ja siis liikuda edasi indeksit järgivalt investeerimiselt vähem tuntud Venemaa firmadesse või uutele kiiresti kasvavatele turgudele.

Venemaa osa maailma sisemajanduse kogutoodangust oli eelmisel aastal 0,8 protsenti. 2030. aasta ennustus on 1,6 protsenti ning 2050. aasta oma 2,3 protsenti.

Venemaa 2004. aasta majanduskasvust tuleb 2 protsenti tänu püsivalt kõrgetele naftahindadele.

Kui nafta hind on umbes 10 dollarit barreli eest, ähvardab Venemaad majanduskriis. 15 dollarit barreli eest sunniks Venemaa valitsust kärpima oluliselt kulusid. 19 dollariga barrelist kasvab majandus 4?5 protsenti aastas. OPECi eesmärk on hoida barreli hinda vahemikus 22?28 dollarit (hetkel püsib naftabarreli hind pealpool 30 dollarit).

Kui nafta hind muutub 1 dollar barrelist, muutuvad Venemaa eksporditulud 2 miljardi dollari võrra ja riigi eelarve umbes 1 miljardi dollari võrra.

Kolm aastat tagasi hõlmasid naftafirmad ligi 90 protsenti RTS-indeksist. Nüüdseks on sektori osakaal kahanenud umbes 70 protsendile.

Venemaa riigieelarves on arvestatud nafta hinnaga 20 dollarit barrelist. Seda ületavad tulud lähevad mustade päevade tarvis loodud stabiliseerimisfondi.

Autor: Jaanika Heinsuo