Üür vabaks ja lõpp linna priiskavale majaprogrammile

Tänane Äripäev tõestab veenvalt, et Tallinna linna munitsipaalmajade ehitamise projekt "5000 eluaset Tallinnasse" on läbi kukkunud. Sundüürnike jaoks on korda tehtud 1115 korterit, aga sundüürnikud elavad vaid 420s korteris.

Ühtsele grupile nimega "sundüürnikud" munitsipaalelamute kerkimine tuleb peatada. Äripäev pakub järgmist lahendust: lasta üüri piirmäär vabaks ning aidata siis neid inimesi, kes vabalt kujunevate turuhindade juures endale jõukohast eluaset leida ei suuda.

Praegune süsteem ei tööta. Esiteks jagunevad sundüürnikud erinevatesse sotsiaalsetesse gruppidesse. On näiteks palju üksikuid vanainimesi, kes jääksid turuhinnaga makstes eluasemeta - seda enam, et üüri piirmäära vabastades soovivad omanikud tõenäoliselt nendest kui tülikatest üürnikest vabaneda ja tõstavad hinna lakke.

Kuid sundüürnike seas on ka heal järjel olevaid inimesi, kes oma sundüürnikustaatust ära kasutavad, kui neil kord juba on võimalus soodsa üüri eest elada. Neile annavad munitsipaalkorterid ebavõrdse eelise näiteks väiksema palgaga inimeste ees, kes ise pangalaenuga korteri soetavad. Sundüürnikuna on kirjas ka inimesi, kellel tegelikult on võimalik endal kinnisvara soetada.

Kõik need erinevad grupid ei tohiks samadel alustel abi saada. Seepärast ei tohiks neid ka üldse vaadata kui ühtset gruppi nimega "sundüürnikud", vaid pigem kui pensionäre, töötuid, paljulapselisi peresid jne.

Teiseks ei tööta süsteem praegu sellepärast, et isegi kui munitsipaalelamutesse asuvad elama vaesemad inimesed, käib uue korteri eest maksmine neile üle jõu ja nad jäävad linnale lihtsalt võlgu. Tallinnas on kõige kõrgem üüri piirmäär 15 krooni, uute munitsipaalmajade ruutmeetrihind aga 20 krooni. Munitsipaalkorterite asukad võlgnevadki linnale kokku juba 8 miljonit krooni. Seega ei lahenda linn tegelikult nende inimeste toimetulekuprobleeme, kuigi keskerakondlik linnavalitsus seda häältepüüdmisel armastab rõhutada.

Või võtame selle tänases Äripäeva loos küsitletud sundüürnikust daami, kellel on üks lambipirn ja kes ei jõua kuidagi 3000 krooni kuus korteri eest maksta, aga kelle 75-ruutmeetrine munitsipaalkorter kõrgub läbi kahe korruse. Tema taotles sellise suurusega korterit ja selle ka sai, aga linn ei oleks seda pidanud talle andma.

Samal ajal ragistab linn aina edasi raha kulutada utoopilise programmi elluviimiseks: tänavuses eelarves on selleks mõeldud 120 miljonit krooni, 200 miljonit kulus juba kahel eelmisel aastal. Munitsipaalmajad kerkivad edasi nagu omal ajal Lasnamägi ja täpselt samuti tuleb need nüüd peatada. Sest mida rohkem raha neile kulutatakse, seda vähemaks jääb raha nende inimeste toetamiseks, kes sundüürnike kirevast seltskonnast seda kindlasti vajavad. Tõelisi abivajajaid võiks linn seejuures aidata rahalise otsetoetusega, mitte enam uusi kortereid ehitada.

Lõpetuseks lahendaks üüri piirmäära kaotamine ka majaomanike probleemid, kes ei saa praegu korterite eest mõistlikku üüri küsida ning seepärast ka maju korda teha. Seejuures pole karta, et omanikud üürnikke liigselt nöörida saavad. Kui on palju vabu pindu, tulevad hetkeks üles aetud üürihinnad jälle kõbinal alla. Niiviisi hoolitseb turg kõigi, ka sundüürnike eest.

Autor: ÄP