Täpiline Dalmaatsia rannik

Suuremaid ja väiksemaid saaretäpikesi on kokku 1185, millest vaid 67 on asustatud. Seetõttu on siinmail viibides patt jätta külastamata kasvõi ühtki saarekest. Horvaatia on seega tõeline rannikuriik, kus sakilist merepiiri on kokku üle 2000 km. Rannik paelub kivikõrbete ja imepäraste vaadetega merele. Aadria mere äärsetel kurvilistel teedel võis kohata üsna sageli lõbusaid endisaegsed Jugo-nimelisi autosid, mis oma väiksuses sobisid niihästi kurvilistele teedele kui ka kitsastele tänavatele parkima.

Horvaatia piiri ületades jõudis mobiiltelefoni eestikeelne tervitus kohalikust mobiilivõrgust, mille peale on kindlasti iga eestlane liigutatud.

Horvaatia piirneb nelja riigiga, millest vaid Ungari pole endine Jugoslaavia vabariik. Loodes on naabriks Sloveenia ning ? nagu naabrite vahel ikka ?, on siingi vastastikku nägelemist. Näiteks peavad horvaadid Sloveeniat nii väikeseks riigiks, mida gloobuselt ei leia ning kust lennuk peab läbi sõitma vertikaalis. Sloveenid omaltpoolt soovitavad lõunanaabritel aga rohkem tööle hakata. Kuigi Horvaatia veel lähiaastatel Euroopa Liitu ei jõua, ollakse üldiselt pigem ELi poolt, mis on tingitud hirmust, et sündida võiks uus Balkani liitriik.

Horvaatias leidub värvikaid kontraste ? muljetavaldav loodus, palju merd ja mägesid, Rooma-aegseid muinsuseid, mille vastukaaluks võib näha mahajäetud külasid, kuuliaukudes maju ning ka miinivälju. Bensiinijaamas peatust tehes võis näha silti, kus kirjas, et aasale minek keelatud, kuna tegemist on endise miiniväljaga.

1990. aastatel toimunud sõjategevuses serblastega purustati palju külasid ja linnu. Kõige enam aga kannatas idas asuv Slavoonia piirkond, kus laastati piirilinn Vukovar, mis sai sõjalise hävitustöö sümboliks. Pärast Jugoslaavia lagunemist 1991. aastal kuulutati välja iseseisvus, samal aastal algas ka Serbia ja Horvaatia vaheline sõda ja kokkupõrked, mis kestsid aastaid. Alles 1998. aastal, mil viimased regioonid ? Slavoonia ja Krajina ? taas Horvaatiaga liideti, sai riik lõplikult vabaks. Need läbielamised ning sõjamälestused mõjutavad inimeste elu ja mõtteviisi aga tänini. Sõjategevuse jälgi võib leida ka mitmel pool maastikupildis. Sõja teemadel üldiselt ei räägita, kuid kui kohalikega on lähem kontakt, võib kuulda lugusid, mille taolisi Eestis mäletavad II maailmasõda näinud inimesed.

Kuuel ööl, mil Horvaatias ööbisime, kasutas meie seitsmeliikmeline reisiseltskond vaid ühel korral kämpingut. Esimene öö möödus Zagrebi kesklinna naabruses ülikoolilinnaku vahetus läheduses, mille üle kohalikud üsnagi üllatunud olid. Politseigi juhtus kogemata öösel seal ringi vaatama, passid vaadati üle, kuid probleeme sellest ei tõusnud. Teised ööd veetsime peamiselt magamiskotis mere kaldal lageda taeva all. Suvisel kuumal ajal vahemerelises kliimas pole muud vajagi. Üllatus oli muidugi hommikul avastada, et sealsamas kivide vahel liikus ringi hulk toredaid krabisid. Kämpingus olime sunnitud telkima Plitvice järvede rahvuspargis, kuna nii ametliku informatsiooniga tutvudes kui ka kohalikelt uurides selgus, et isegi koduões ei tohi telkida. Looduskaitsealal on selgelt omad reeglid, mille rikkujaid ähvardati karmi trahvinõudega.

Horvaatia üks tuntumaid ja erilisemaid rahvusparke on sisemaal asuv Plitvice järvestik. Siin mõjub suurepäraselt kriiskav türkiissinine vesi, mis isegi Vahemere toonile kõvasti alla jääb, ebamaisena ning isegi võltsina. Vee eripära seisneb nimelt kõrges lubjasisalduses, mis on koskedel loonud kunstipäraseid sambaid. Siin on palju järvi, jugasid, lopsakat loodust ja seda kõike üllatavalt palju. Vee kohale ehitatud laudtee kõrval jälitasid loodusenautlejaid suured kalaparved, kes ootasid mõnd mõnusat suutäit, mida nad olid ilmselt harjunud saama.

Kui Vahemeri peale mäeahelike kurvilisi teid paistma hakkab, ootab ees hoopis teistlaadi loodus kivikõrbede ja kuumust ning karmi kliimat taluvate taimedega. Kauneid maastikke ehivad taevasse sirutuvad küpressid. Dalmaatsia rannikul võib näha Rooma-aegseid linnu libedate lubjakivist tänavaplaatidega ning maitsta saab kohalikke veine. Horvaadid armastavad oma rahvussümboolikat, seetõttu võib üsna sageli näha lehvimas puna-valge-sinist malelauamustrilise vapiga rahvuslippu. Jalgpall on horvaatidele samuti oluline, sest see on aidanud neil rasketel hetkedel energiat ja kokkukuuluvustunnet lisada.

Rannikualad ning suuremad saared on tihedamalt asustatud kui sisemaa. Paljud inimesed rannikul ja saartel elatuvadki suveperioodi kodumajutusest, samas kui talveperioodil valitseb vaikelu. Konkurents on majutuse pakkujate vahel suur, kuna pea iga teise maja juurest leiab sildi ?Sobe-zimmer?, mis kuulutab pakutavast toast. Majaperemehed on aga teinekord liigagi pealetükkivad: peatudes mõne linna kaardi ees, et teed otsida, pakutakse kohe ulualust ning juhatatakse teed oma majani.

Turiste, kes pärit eelkõige Saksamaalt ja Itaaliast, võib suvel kohata hulgaliselt. Kohalikele meeldiks muidugi, kui turiste nii palju poleks, kuid tõdetakse, et riigile on turism olulisimaks arenguvõtmeks. Kahjuks on asjaolud nii, et rannikul ja saartel on parimad paigad ostnud endale suvemajadeks sakslased ja austerlased. Horvaatidele on need pigem kättesaamatud või on nad pidanud nendest peale sõda majandusraskuste tõttu loobuma. Siin tekib paralleel sellega, et meie rikkamatel põhjanaabritel on palju suvemaju Saaremaal.

Paljud horvaadidki siirduvad suvel puhkuse ajal rannikule. Noored ei peesita rannas, vaid pigem käib elu baarides ning seda just õhtuti. Seltsielu elamine on väga olulisel kohal. Pigem hoitakse kokku muude kulude arvel: noorte sõnul kannavad nad ennemini viletsamaid riideid, kui loobuvad sagedasest seltskondlikust kõrtsisistumisest. Horvaatide kohta öeldaksegi, et nad veedavad kõigist Euroopa rahvastest kõige rohkem aega baarides.

Hea paik kohaliku kultuuri nägemiseks on jalutada surnuaedadel, mis räägivad nii mõndagi matmistavade kohta. Pealegi on need erilise auraga mõtiskluspaigad. Rannikuala katoliiklikes surnuaedades on tihedalt asetsevad kalmud kaetud heledate marmorplaatidega, vaasides nii elus kui ka kunstlilled, kuna mullapinda on vähe.

Autor: Sigrid Suu