Riskikoefitsendi määratluse tegelik tähendus jahmatab autoostjaid

?Elasin täies rahus teadmisega, et pärast seda kui minu auto 2001. aasta aprillis varastati, kehtib mul varasem riskikoefitsent kuni 2007. aasta alguseni, sest igalt poolt on mulle kinnitatud, et see säilib kuus aastat. Nüüd läksin uuele autole kindlustust vormistama ja sain uuesti 1,2 koefitsendi,? on viljandimaalane Vello Eirand kindlustusseltsis pettunud.

Seaduse järgi määratletakse riskikoefitsent 6 aastaks pärast sõiduki võõrandamist, paraku ?unustatakse? täpsustamata, et nimetatud seadus kehtib alles alates möödunud aasta 1. jaanuarist ja ei oma tagasiulatuvat jõudu.

Näiteks inimene, kel oli riskikoefitsent 0,4 ja müüs auto 31. detsembril 2002 - ehk vähem kui poolteist aastat tagasi - ja vahepeal ei ole autot omanud, peab täna uut autot ostes alustama taas 1,2 koefitsiendiga. See oleks säilinud, kui tal oleks 2003. aastal olnud vähemalt 180 päeva kehtivat liikluskindlustust või kui ta oleks müünud auto päev hiljem, ehk 1. jaanuaril 2003.

?Arvan, et minusuguseid on palju, kes sellesse lõksu on langenud. Täiesti arusaamatu, miks kindlustusfirmad ei ole nii olulist täpsustust inimestele lahti seletanud. Ostsin siin vahepeal naisele auto, oleks ma seda aimanud, oleksin selle oma nimele vormistanud ja saanud oma koefitsienti jätkata,? lausub Eirand, kes nendib, et loomulikult on kindlustusseltsidel kasulikum teda sellest nüansist mitte teavitada, sest nüüd saavad nad temalt oluliselt suuremat summat küsida.

Eesti Liikluskindlustuse Fondi juhatuse liige-peaaktuaar Enno Lelumees tunnistas, et praegu kehtiv riskikoefitsiendi leidmise kord kehtib alates 1. jaanuarist 2003 ja kehtima hakanud kord lahendas tema sõnul paljud probleemid, mis olid tekkinud aastatega kindlustusvõtja riski hindamises. Ka kõnealune määrus on just vastutulek kliendile.

?Selle korra kohaselt, kui kindlustusvõtja võõrandab sõiduki, ei kaota ta enam sõiduki võõrandamise hetkeks olemasolevat riskikoefitsienti, vaid see säilib nn riskikoefitsiendi määratlusena ja omistatakse edaspidi kindlustusvõtja poolt ostetavale sama liiki sõidukile järgneva 6 aasta jooksul,? selgitab Lelumees ja tunnistab, et tõepoolest, 1. jaanuaril 2003 kehtima hakanud kord ei oma tagasiulatuvat jõudu, st määratlused hakkasid tekkima alates 2003. aasta algusest.

Lelumehe sõnul võeti ühelt korralt teisele ülemineku ajaks üks aasta, ehk kuni selle aasta alguseni arvestati vana korra sätet, mis võimaldas leida riskikoefitsiendi keskmisena kuni 3 viimase aasta poliisidelt.

Oleks Eirand ostnud uue auto möödunud aasta detsembris, oleks tema eelmist koefitsienti ka arvestatud. ?Alates 1. jaanuarist 2004 eelmise korra seda sätet aga enam ei arvestata ja kui uuel sõiduki omanikul ei ole pärast 01.jaanuari 2003 olnud ühtegi liikluskindlustuse lepingut, võetakse tema riskikoefitsiendiks süsteemi sisenemisväärtus 1,2,? selgitas Lelumees.

Enno Lelumees, Eesti Liikluskindlustuse Fond juhatuse liige-peaaktuaar:

Kindlustusseltsid muutsid tavapoliiside tariife 2003. aasta detsembris. Tariife muudeti selliselt, et kindlustusperioodi osa jaoks enne 1. maid 2004 säilis varemkehtinud tariif ja kindlustusperioodi osa jaoks alates 1. maist 2004 kehtestati mõnevõrra kõrgemad tariifid. Sõiduautode jaoks olid need keskmiselt ligikaudu 10% kõrgemad senistest tariifidest. Nende tariifidega müüakse poliise ka praegu ja sellega lisandub automaatselt rahvusvaheline liikluskindlustus, ehk nn roheline kaart.

Kliendid, kes on ostnud tavapoliisi aasta alguses (või kellel on üldse kehtiv tavapoliis kuni kavatsetava välisreisi lõpuni) ei pea rohelise kaardi eest lisatasu maksma. Kui nad soovivad sõita välismaale, peaksid nad pöörduma sama kindlustusseltsi poole, kust nad said tavapoliisi ja neile väljastatakse roheline kaart tasuta.

Küll aga on kindlustusseltsid huvitatud oma kindlustusvõtjate riskiohtlikkuse võimalikult objektiivsest määramisest ning 25. märtsil 2004 jõustunud liikluskindlustuse seaduse muudatuste kohaselt ei reguleerita enam kindlustustariife seadusega. Sellega on läinud poliiside hinnakujundus lõplikult üle liikluskindlustuse fondist kindlustusseltsidesse. Edaspidi on oodata seltsidepoolseid muudatusi tariifi metoodikas oma klientide riskiohtlikkuse täpsemaks määramiseks.

Kindlustusvõtjad, kes on seisukohal, et nende riskiohtlikust määramine ei ole päris õige, peaksid informeerima sellest oma kindlustusseltsi.