Inimene ? see ei kõla uhkelt

Liberalism, nagu hästi teada, rõhutab üksikisiku õigust ise otsustada ja suhtub tõrjuvalt ühiskonna ja/või riigi katsetesse kitsendada inimese tegutsemisvabadust. Samas on liberalism siiski vaid üks maailma mõistmise ja ühiskonna korrastamise viise.

Eestis on vabameelsus leidnud soodsat kasvupinda. Poliitika ja majanduse liberaliseerimine iseseisvuse taastamise järgsetel esimestel aastatel andis olulise arengutõuke ja tagas selle, et tulime üleminekuga totalitarismilt demokraatiale toime edukamalt, kui toona loota söandasime.

Lääneeurooplane on viimasel poolsajandil eelistanud teistsugust lähenemist. Aeg-ajalt ja siin-seal on liberaalid valitsusse kuulunud, kuid mitte peamise otsustajana. Valijatele on usaldusväärsemad tundunud kord konservatiivid paremalt tiivalt, kord sotsiaaldemokraadid vasakult. Põhjust pole raske mõista. Kitsendusteta iseotsustamine on ilus-kena asi, aga kellele tahetakse too vabadus anda?

Kui ma koolis käisin, rippus meie klassis tahvli kohal pikk punane kangariba, kuhu oli kuldtähtedega kirjutatud: ?Inimene ? see kõlab uhkelt.? Lause kuulus Maksim Gorkile ja pärines kirjandusõpiku seletusel tema revolutsioonis-romantilisest loomeperioodist.

Ajaloo jooksul on korduvalt ? näiteks XVIII sajandil valgustajad või XIX sajandi alguses romantikud ? lootust hellitatud, et vaimupimeduse ja sotsiaalse determineerituse köidikute puruksrebimine teeb inimese õilsaks. XX sajandi õudused seljataga, peaksime meie küll paremini teadma. Inimene on nõrk, närune, mõjutatav, valmis hävitama teisi, laostama ennast. Või miks olnule osutada? Kuulake raadiot, vaadake televiisorit ? iga uus päev kinnitab, et inimene ei kõla uhkelt.

Liberalismi tahtmatus tõele näkku vaadata on selle maailmanägemuse suurimaid nõrkusi. Vaba mõte, vaba tahe, vaba otsustamine, vaba tegutsemine - aga kellele ja mis eeldustel? Sina ja sina, jah, teie leiate vahest tõesti sisemist jõudu ja enesedistsipliini teha valikuid, mis on eetiliselt vastuvõetavad ega tekita konflikti üksikisiku ning ühiskonna huvide vahel.

Aga avage silmad ka sellele, mis toimub meie ümber. Narkootikumide valmistamine, omamine ja levitamine on seadusega karistatav. Sellegipoolest on narkomaanide arv viimasel kümnendil plahvatuslikult kasvanud. Ja uimastitega ei hukuta ennast Marsilt saabunud rohelised mehikesed, vaid inimesed planeedil Maa.

Etanoolilahuste tarvitamist ei peeta suuremas jaos kultuurides taunitavaks. Joomise tagajärjel tekkivad kehalised ja vaimsed muutused ilmnevad palju aeglasemalt kui näiteks opiaa-tide või sünteetiliste narkootikumide pruukimisel. Liiatigi ei lõpeta kõik veini-viinajoojad alkohoolikutena.

Samal ajal on uurijad ühel meelel, et alkohol ja eriti selle liigtarvitamine kahjustab tervist ja mida nooremalt harjumus kujuneb, seda suurem on sõltlaseks jäämise oht. Maailma Terviseorganisatsiooni ekspertide hinnangul oleneb populatsiooni tervislik seisund kõige rohkem (tervelt 50 protsendi ulatuses) eluviisist. Bioloogilised eeldused, keskkond ja arstiabi mängivad hoopis tagasihoidlikumat osa selles, kas oleme terved või põdurad.

Statistika kuulutab kurja. Taasiseseisvusaastatel on järsult suurenenud alkoholi tarbimine. Aastatetagune lootus, et lahjemad joogid tõrjuvad kangemaid, ei ole täitunud. Õlut ja veini ostetakse Eestis rohkem kui kunagi varem, aga viina, viski, konjaki ja muu kangema kraami pruukimine ei ole vähenenud, vaid märgatavalt kasvanud.

Mis aga veel hullem: tõsiseks probleemiks on saamas noorte alkoholilembus. Iga, millal esimest korda purju jäädakse, on langenud, alaealiste hulk, kes on korduvalt purjus olnud, on tõusnud.

Ma olen päri nendega, kes väidavad, et käsud ja keelud ei lahenda probleemi. Alkohol on mõnuaine, lõõgastusvahend ja seltskondliku suhtlemise osis.

Me teame väga hästi, mis hakkaks juhtuma, kui Riigikogu kehtestaks kuiva seaduse. Kahtlemata saab alkohoolik või pullivend iga kell ? müügipiirangu korral ka öösel ? vajaliku pudeli ükskõik kust kätte. Too kahetsusväärne seik ei võta ühiskonnalt ja/või riigilt kohustust piirata võimalusi ja ahvatlusi, mis kallutavad inimesi jooma.

Igas toidupoes, veel vähem bensiinijaamades ei pea kirevate siltidega pudelite rivid meelitama noori ja vanu ennast ostma. Kitsendusteta alkoholireklaam on kurjast ja avalikkus peaks sallimatum olema sääraste uusi tarbijaid värbavate ürituste vastu, nagu õllesummerid või n-ö kultuursed veinijoomised.

Ühiskonna vabaduse mõõt ei ole viinapudeli kättesaadavus. Vastupidi sellele, mida arvavad meie kodukootud liberaalid, on inimene olend, kes on ennastkahjustavasse kiusatusse kerge langema.

Autor: Enn Soosaar