Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kui ühtehoidev on EL
Euroopa Liidu kauaaegsete liikmesriikide vaatenurgast tunduvad 1. mail liitunud kaheksa postkommunistlikku riiki koos Küprose ja Maltaga enamikes olulistes küsimustes ühisel seisukohal olevat. Alates USA interventsioonist Iraagis näevad paljud lääne-eurooplased ELi uusi Ida-Euroopa liikmeid blokina.
Euroopa jagamine ?uueks? ja ?vanaks? USA kaitseministri Donald Rumsfeldi poolt oli nutikas riugas, mis aitas Bushi administratsioonil vana ?jaga ja valitse? strateegiat kasutades oma tahtmist saada. Kuigi see peegeldas tegelikke erinevusi ELi seniste liikmete ja uustulnukate vahel, tugevdas see ka väärmuljet, et ELi uued liikmed on ühesugused ja neil on ühesugune poliitika. Lääne-Euroopa paistab idapoolsest teadvat veelgi vähem kui ameeriklased.
Tegelikult on ELi uued liikmed väga erinevad. Üksmeelel ei oldud isegi Iraagi suhtes. Kui mõned riigid, näiteks Poola, toetasid jõuliselt USAd, püüdsid teised oma toetust tasakaalustada Saksamaa ja Prantsusmaa seisukohtade ?mõistmisega?. Kolmandad, näiteks Sloveenia, seisid ?vana Euroopa? poolel.
Erinevad on ka uute liikmete majandused, seda nii jõukuse kui majandusstruktuuri mõttes. Suhteliselt väikese põllumajandussektoriga industrialiseeritud ja linnastunud riikidel, nagu T?ehhil, Sloveenial või Slovakkial, on teised probleemid kui Poolal, kus talunikke on 20% rahvastikust.
Rolli mängivad ka ajaloolised traditsioonid. 1990ndate alguses, pärast kommunismi kokkuvarisemist, olid ühised kogemused ja ühtne pärand T?ehhoslovakkia, Ungari ja Poola idee aluseks luua nn Visegradi rühm eesmärgiga koordineerida kolme riigi astumist ELi ja NATOsse.
Praegu on Visegradi koostöö tulevik ebaselge. Selle rühma saatus on võib-olla parimaks näiteks selle kohta, kuidas uute liikmesriikide individuaalsus nüüd, kus ELi ja NATO liikmelisus on tagatud, esile tuleb. Kardetakse, et Euroopa Liidus olles ei pruugi Pool toetada teiste Ida-Euroopa riikide taotlusi.
Hoolimata sellest, mis juhtub, peab kogu Euroopa vabanema vana ja uue Euroopa kli?eest. Poola võib avastada, et tal on samasugused julgeoleku- ja muud huvid nagu teistel sama suurtel ELi riikidel. Kolm Balti riiki teevad tõenäoliselt suuremat koostööd Skandinaavia riikide kui teiste uute liikmetega.
Samuti on aeg mõtlema hakata, kuidas Kesk-Euroopat uuel moel organiseerida. T?ehhi, Ungari ja Slovakkia jaoks ei pruugi tihe koostöö Poolaga olla parim viis oma huvide kaitsmiseks ELis, kuna nende ning suure ja enesekindla Poola huvid ei tarvitse kattuda. T?ehhi, Ungari ja Slovakkia jaoks oleks loomulikum püüelda tihedama regionaalse koostöö poole Austria ja Sloveeniaga.
© Project Syndicate