Ahjukunstnik tunneb täpselt iga kivi hingeelu

Tiina Kolk 02. juuni 2004, 00:00

?Minu jaoks on kõik tööd, millest tuli läbi käib, meeldivad ja kordumatud,? sõnab neljandat põlve ehitaja Koit Ehatamm.

?Uues ahjus esimest korda tuld võtvate halgude praksumine on minu kõrvadele samasugune meeliülendav muusika nagu turistidele Norra fjordide koskede kohin või mägijõgede kärestike vulin ?otimaal. Meie töö vajab pühendumist,? tunnistab ta.

Ehatamme isa tegi ehitus- ja ahjutööd oma väikses firmas juba õndsal Pätsi-ajal. Ta mäletab hästi, kuidas nad kaksikõega, kaheksalapselise pere noorimatena, käisid juba kuueaastastena isal abiks savi kaevamas. ?Hobusevankril olid savikastid ja meie õega kahekesi pidime savi trampima. Siis mõtlesingi, et ma eluski ei hakka savitööd tegema,? meenutab tänane pottsepp, sest ta nägi, kui raske üleni tolmusel isal oli. Samas andis nende pottide täpne paikapanek tookord suurele perele leiva ja leivakõrvase ja annab praegugi.

?Pärast keskkooli olid mul mõisnikumõtted peas, aga kuna ma TPIsse ei saanud, õppisin autoremondilukksepaks,? pajatab Koit Ehatamm ning lisab kohe, et autodest ei tea ta suurt midagi. ?Tehnika on minust suure kaarega mööda läinud. Aga ma võin ehitada, palun! Ma võin ehitada, kive ritta laduda, sest iga töö on kordumatu nagu iga lilleõis aasal,? kiidab ta oma ametit. ?See ei ole nii, et tuled kohale ja sügad kõrvatagust ning alustad ? iga ahi on isemoodi!?

Ehatamm ei mäleta, millal ta otsustas, aga ühel hetkel oli aeg küps pottsepatöö proovimiseks. ?Midagi peab ikka geenides olema,? ütleb ta.

?Minu isa mind ei suunanud, ma ärkasin hilja. Mingis vanuses lastel tuleb siiski käsi ?väänata?, arvan ma, sest praegu ju praktiliselt töökasvatus puudub.?

Koit Ehatamm ütleb välja oma moto: ?Tee oma töö korralikult. Petmisega kaugemale ei jõua!?

Muidugi on pottsepatöö füüsiliselt raske. Talvel tuleb alatasa külmetada, samal ajal on objektid kodust päris kaugel, tööpäevad pikad. Aga pottsepatöö pakub loomingulist pinget, sest igal ahjul, kaminal, pliidil on oma tehniline lahendus ja vahel ka mõned pähklid, mida peab hirmsasti ?asjatades? katki hammustama ja palju endale selgeks saama.

?Iga meister paneb töösse oma hinge. Oma tööriistu tuleb hoida,? usub Koit Ehatamm.

?Jumal tänatud, mul on guru, Priit Aun, raamatu ?Pottsepatööd? autor, ja temast pean ma väga lugu. Me saime õigel ajal tuttavaks,? sedastab Ehatamm, kes otsib oma töös tekkinud tehnilistele probleemidele vastuseid muu hulgas erialakirjandusest. ?Tegelikult tuleb kogu aeg õppida. Kuna ?leiutatakse? uusi segusid, uusi materjale, siis püüan end kõigega kurssi viia,? räägib Ehatamm.

?Kunagi, kui ma Jõgeva näidissovhoosi ehitusbrigaadis alustasin, tegime segu ise, nüüd aga lähen poodi, ostan komponendid, vurr-vurr kokku ja muudkui hakka aga laduma.

Kui oled mingi taseme saavutanud, siis tuleb aina uusi võtteid omandada, tuleb tegelda enesetäiendamisega, et konkurentsis püsida,? selgitab Koit Ehatamm. ?FIEna ei saa ma pelgalt müügimees olla, ma ju vastutan kõige eest ? oma töö eest, oma raha eest, oma transpordi eest. Aga ma olen vaba mees!?

Töö otsib ise tegija üles. Ehatamm ei alusta ühtegi keerukamat objekti ilma targematega konsulteerimata. Ka tellijatega tuleb saavutada konsensus. Erilised projektid tahavad erilist materjali ja ka erilist lähenemist. Sageli jääb asi raha taha kinni.

Tavaliselt valitakse Eestis pottsepatööde tegemiseks Misso savitööstuse, Optiroci tehaste või Lätimaal toodetud Lode kivide vahel.

Meister teab iga kivivabriku häid ja halbu külgi.

Näiteks Misso kivid on looduslikud, inimesele kõige sõbralikumad. Misso savitööstuse toodang annab palju võimalusi ? neil on võimas sortiment, muu hulgas valged, rohelised ja pruunid glasuurkivid.

Ka veeimavus on Misso kividel hea ? mida rohkem kivi vett imab, seda rohkem ta ka soojust välja kiirgab. Aseri kivi läheb ruttu soojaks ja jahtub ka kiiremini maha,

Kui keegi tahab väga ilusat punast ahju, soovitab Koit Ehatamm Lode kivi, sest kõrgest rauasisaldusest tingituna on Läti savitellised sügavruske tooniga.

Köetud ahju kividest tuppa tulev energia kütab kõigepealt seinad ja alles siis ümbritseva õhu. Näiteks Aseri kivil on kalgim soojus, sest laine, mida ta kiirgab, on küllaltki lühike. Lode kivide ?kasum? oleneb partiist ? vahel on see väga hea, vahel seevastu kehvapoolne.

Rusikareeglina peaks 1 kg ahjumassi ära kütma ühe ruutmeetri. Kõige töökindlam ahi on Koit Ehatamme arvates siiski pottahi, mille eluiga võib olla kuni sada aastat. ?Muidugi, kui te kütate korralikult puudega,? toonitab meister.

Neile, kes tahavad ahju tegemisse minimaalselt investeerida, soovitab Koit Ehatamm plekkahju, millele tuleb panna klaasuks ette ja teha tuharesti ja järelpõlemiskambriga kolle.

Hea ahju saamiseks tuleb otsida õige meister ja meistrilt tuleb küsida paar teoreetilist küsimust, et aimu saada, kas ta üldse teab.

Ainult hea ahi ei too pakasega mõnusat õhku tuppa. Kõik oleneb majast üldiselt. Kui tegu on euronõuetele vastavalt pakettakende ja soojustatud lagede, seinte ja põrandatega hoonega, peaks keskmine ahi kütma ära 50 ruutmeetrit.

?Muide, eurostandardi järgi peab puuhalg olema 5 cm läbimõõduga, 35 cm pikk ja kaaluma 1 kg, kuivama kaks aastat ? ühe aasta väljas ja ühe aasta puukuuris. Korstnast väljuva suitsu temperatuur peab olema +70 kraadi,? nendib Ehatamm.

Kes töö tellib, peab ka meistrit usaldama. Aga nii mõnigi mees tuleb kohale ja kontrollib laseri jooksva punase kiirega, kas ahi on sirge või kõver.

?Või ka niisugused juhtumid: mees seisab valmis saanud ahju kõrval ja küsib naiselt, kas me ikka maksame töö eest. Kuid meister on alguses teinud eskiisi, mille tellijad on heaks kiitnud. Aga kui kamin on valmis, tuleb naine ja käsib lahti võtta ning ümber teha. Ärge te rääkige, et meil naisi ahistatakse ja selle tõrjumiseks peab Riigikogu vastava seaduse vastu võtma. Minu töös on olnud arvukalt juhuseid, kus mees ei julge midagi otsustada, vaid kutsub naise. Tegelikult on võim siiski naiste käes,? naljatleb Ehatamm.

Kogenud meister möönab, et saatus oli see, mis tõi nende pere mõne aasta eest Jõgevalt Kiisale. Tänu asjaolude kokkulangemisele elatakse nüüd Tallinna külje all. Peep Ehatamme õpetajannast abikaasa töötab kohalikus koolis ning tal endal on tänu pealinna ümbrust haaranud ehitusbuumile käed-jalad tööd täis.

Puhkusereisid on Koit Ehatamme viinud paljudesse Euroopa riikidesse, muuhulgas mõistagi ka teiste pottseppade tööd imetlema. Eriti on mällu sööbinud uhked inglise ja ?oti kaminad. Veelgi suurema elamuse andis tänavu veebruaris käik Egiptuse püramiidide juurde.

Pärast seda on Peep Ehatamm mõtisklenud, et kui kaduvväiksed on ikka meie argipäevased materiaalsed mured ja tahtmised võrreldes mitu tuhat aastat vanade maailmaimedega, ning omaks võtnud ühe piiblitõe ? tee kuus päeva tööd ja seitsmendal puhka. ?Mul on palju eluenergiat,? ütleb ta.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:42
Otsi:

Ava täpsem otsing