Nädal Bordeaux? veiniväljadel

Pardipraad ja foie gras aitavad sisse elada. Seltskond eestlasi, keda ühendab poolehoid hea veini ja toidu vastu, on Rein Kasela juhtimisel koos avastamas prantsuse kultuuri üht parimat kingitust maailmale ? Bordeaux? veine.

Bordeaux kandi maadel kasvatatakse viinamarju, millest luuakse maailma väidetavalt parimaid ja kahtlemata kuulsamaid veine. Seesama viinamari vaid sada meetrit eraldi asuvatel põllulappidel võib anda täiesti erineva veini. Ehk siis tähtsaim on maa. Hektar viinamarjaistandust Gironde?i ääres maksab väikese maja hinna ja tippmõisatel ei olegi hinda, sest neid ei ole ammu müüdud.

Medoc on tõlkes Keskmaa ? mõned arvavad, et seesama, millest Tolkien kirjutas. Haut-Medoc on sellest ülemjooksu poole. Meie esimene päev algab kuulsas Margaux?s. Chateau Palmer on leidnud aega võõrustamiseks ? prantsuse tüdruk teeb ülevaate mõisa veinivalmistamisest, tutvustab tehnoloogiat ja näitab ka keldreid.

Proovime kõiki uuemaid aastakäike ? veinil on potentsiaali, ja praegu on seda vara juua. Natuke kurb on vaadata, kuidas tulevasi tippveinide kandidaate nii noorelt avatakse. Aga see käib asja juurde. Eeldavad ju peremehed meist suuri kliente.

Sama päeva pealelõunal on plaan käia Pauillacis ning külastada maailma ühte tuntuimat veinimõisa, nimelt Chateau Mouton Rothschildi. Hommikune kohv ja croissant on ammu unustatud ja nii otsustame võtta kerge lõuna Pauillacis.

Kohe avaneb võimalus osa saada Bordeaux lõunakommetest. Väärika Gironde?i äärse restorani kõhukas peremees imestab kõvasti, et soovime ?kerget ja kiiret? lõunat, kuid lubab teha oma parima. Kõik sujub ? kuni hetkeni, kui peremees küsib veinivalikut.

Meie arvame, et kahe degusteerimise vahel oleks mõistlik vett juua... See on väga vale lause. Järgneb temperamentne sõnavaling, mille kokkuvõte kõlab lühidalt nii: ?See siin on restoran. Minge sööge kusagil mujal!? Menüüd rabatakse lähemal istujatel käest ja näib, et pahast pealikut ei peata miski. Aega ei ole ja kõht on tühi. Tänu Rein Kasela pikemale diplomaatiale prantsuse keeles õnnestub peremees leebuma saada ? seda siis, kui vein on valitud. Sõnum on lihtne ? ilma veinita siin maal ei sööda. Lõuna muide on suurepärane. Vein samuti.

Mouton Rothschildi mõis vastab igati oma kuulsusele. Parun Philippe de Rothschildi järeltulija paruness Philippina on moodsam kui tema tooted ja tervitab külalisi tervitusfilmi vahendusel. Asjalik giid juhib asjalikku ekskursiooni. Muu hulgas õpime lehtede ja maitse järgi viinamarju eristama. Moutonis on külaliste vastuvõtmine äri tähtis osa. Degusteerimisruumist väljudes jõuab külastaja poodi, kus Moutoni kuulsaid veine ja mitmesugust veiniatribuutikat leidub igas hinnaklassis.

Mouton on tuntud muu hulgas selle poolest, et iga uue aastakäigu pudelietiketi on kujundanud mõni kuulus kunstnik. Teenus, mille eest Rothschildid kuuldavasti kunagi ei ole maksnud rahas, vaid ikka oma veinis.

St. Emilioni piirkonnaga tutvumiseks on Rein valinud Chateau Figeaci, Premier Grand Cru Classé B mõisa. Tutvume mõisaga, veini valmistamise ja hoidmisega ning mõistagi järgneb maitsmine.

Chateau Figeac sai premier grand cru apellatsiooni 1964 aastal ? selle sündmuse järgse peo mälestusmärke on igivanas degusteerimisruumis kõikjal. Vastuvõtt on lahke ja siin pakutakse meile ka täiesti joomisküpset veini ? 1996. aasta Chateau-Figeac on sügav ja külluslik.

Pealelõuna veedame St. Emilioni linnas, vinoteekides ja jalutades. Mäeküljel paiknev keskaegne St. Emilion on sarmikas vinoteekide linn, mis vaatab alla Dordogne?i orule. See on muuseum vabas õhus ? nõnda hästi on ta säilinud ja nõnda rahulik on sealne õhkkond.

Ookrikarva kividest õhkub linna hinge ning ajalugu. Veinituristide armastavad seda linna väga, aga põnev on ta ka lihtsalt ajaloohuvilisele.

Võtame suuna Bourgi. Chateau Falfas, juba 1867. aastal klassifitseeritud kui üks neljast Cotes de Bourg?i Grand Cru mõisast, võlub meid kohe oma südamlikkusega. Bayoni kaunitel nõlvadel asuva lossi ajalugu ulatub 14. sajandisse.

Tänased omanikud on John ja Véronique Cochran, Ameerikast pärit advokaat ja prantsuse muusik. Perekond tugineb traditsioonidele, hoides Falfas? prestii?i. 22 hektarit viinamarjavälju laiub nõlvadel vähem kui poole miili kaugusel Gironde?i kaldast, ?Gironde?i väikese ?veitsina? tuntud regioonis. Pinnase baasi moodustab lubjakivi, pealiskihi savi ja lubjakivi segu. Sügavale kivisesse pinnasesse vaevaliselt pressivate viinamarjade juured ning Gironde?i kliima loovad ideaalsed tingimused marjade küpsemiseks.

Falfas võidab meie reisiseltskonna lihtsuse, hoolikuse ja armastusväärsusega. Hoolimata kiirest tööajast leiavad nii perenaine kui ka peremees aega külalistele. Ka selles majas tehakse asju, mille põhjust täpselt ei teata, aga mida peab tegema, sest nii on alati tehtud. Vigade hind on kõrge, katsetamisest hoidutakse.

Falfas tõuseb piirkonnas esile oma töömeetodite poolest ? kogu mõisas ei kasutata ühtegi kemikaali. Nii maa harimine kui ka veiniviljelus toimub ajaloolisel ja traditsioonilisel viisil, harmoonias loodusega.

Hämaras keldris veinivaatide keskel kinnitab perenaine, et vaikus, rahu ning pimedus on selles veini küpsemise etapis võtmeküsimus ? ?hea vein kasvab suureks ainult magades?. Kõlab nagu laste kasvatamine. Ja nii ongi. Uuematele veinidele on Cochranid pannud oma tütarde nimed.

Veini mõista ilma maitsmata pole võimalik ? külaskäik lõppeb veinikeldri ees ja proovida õnnestub, nagu ikka, kõiki viimaseid aastaid. Falfas? veine iseloomustab sügav värv, täidlus, nüansirikkus, jõulisus ning tasakaal.

Ehkki noor, saab mõista, et Falfas 2000 tuleb küps, värske ja sügav. Le Chevalier 2000 on külluslik ja võimas. Ka 2001. aastakäik tundub paljulubav. Hulk pudeleid eeldatava suurepärase arengupotentsiaaliga rändavad meiega koju kaasa.

Õhtueineks võtame ette pika teekonna ? ligi 50 kilomeetrit põhjapoole Gironde?i suudmesse vanasse kindluslinna Talmonti. Kaldapealses restoranis võrratuid mereande süües ning imelist vaadet nautides saab iga kurvilisel teel läbitud kilomeeter uue väärtuse.