Turism riigile tulu teenima

Turismi osatähtsus Eesti koguekspordis on võrdne Nokia osakaaluga Soome ekspordis ? mõlemad liiguvad vahemikus 10?15%. Kümne uue riigi jõudmine Euroopasse kasvatab põliseurooplastes ja ilmselt ka kaugemal huvi Eesti vastu. Eesti ettevõtjad on turistide arvu kasvuks valmistunud. Suvel avatakse siinmail umbes 1000 uut hotellituba.

Nokia on globaalses konkurentsis võitlemas valusalt iga kliendi pärast. Vähene ambitsioonikus ja sellest tulenev eesmärgitus Eesti turismis võib aga viia meie riigi konkurentsis teiste turismisihtkohtadega armutule allajäämisele. Ei ole ju turistide arv Eestis viimasel 2?3 aastal eriti kasvanud.

Olukorras, kus teised meie ekspordivaldkonnad peavad higiselt võitlema, murdmaks läbi uute kundedeni, jätab tänane Eesti riik talle sülle jooksnud turisti hoopis tähelepanuta. Me pole veel aru saanud, et kõige kergem on eksportida kliendile, kes ise ukse alla sõidab ja, avatud rahakott näpus, uusi ahvatlusi nõuab. Või ei pea me turismi piisavalt kaalukaks ekspordiharuks? Ei, ma ei süüdista siin ettevõtjaid, kes on võimaluste piires oma riskid võtnud. Pigem jätab soovida riiklik tugi ja suhtumine.

Vaadates statistikat, tuleb kahetsusega möönda, et endiselt ei ööbi meil ligi 2/3 turistidest. Ja võib arvata, et paljud kaugemalt tulijaist ka üle 20% reisile planeeritud rahast siin ei kuluta. Miks? Vastuseid pole vaja välja mõelda, sest meie peamisi müügiartikleid ehk turismitooteid on vaid üks ? va-na Tallinn. Sõnapaar on tuttav turistidele nii linna kui ka kange märjukesena. Ja olgu see nii kõva magnet kui tahes, ei mõista veidi kaugemalt siia rändav maailmakodanik, et ta peaks sedasorti vaatamisväärsuse nägemiseks planeerima üle ühe päeva. Seda enam, et Riias ootavad teda taas vanalinn ja Lido ning Piiterist kumab kindluste ja losside rägastik.

Siit algavadki meie turismisektori kasutamata võimalused, mis kulmineeruvad paljuräägitud infrastruktuuriliste probleemidega. Tänu avalike käimlate, parkimiskohtade ja politseinike nappusele, ingliskeelsete siltide halastamatule vähesusele linnapildis, kesklinnas turiste röövivatele narkojõnglastele ja taksomaffiale leiab turist end tihtipeale ka siin, kauni vanalinna rüpes abitu, kaitsetu ja nõutuna.

Kuid peamine mure on selles, et meil pole rahvusvaheliselt piisavalt hästi tutvustatud turismitooteid, mis sunniks turisti astuma pealinna sajanditevanuste müüride vahelt kaugemale Eesti südamesse.

Samas on mõne EList välja jääva riigi kodanikele Eestisse tulek puhtpoliitilistel põhjustel sedavõrd keeruliseks aetud, et kui üldse, siis ehk viimases hädas võetakse bürokraatlikest barjääridest läbi närida ja meie vana Tallinnat mekkida. Näiteks Venemaa, mille turist jätab uuringute järgi Eestisse kordades rohkem raha kui meie põhjanaabrid, kuid keda käib siin olude sunnil kuus korda vähem kui soomlasi.

Turismiga seonduva areng on Eestis juhuslik ja lünklik, see pole riigi ega omavalitsuste tasandil kellelegi suurt muret valmistanud. Jääb mulje, nagu järgitaks põhimõtet: miks kulutada krooni sinna, kust kümmet on tagasi oodata, kui ka niisama paar krooni kukub.

Turismi arendamiseks oleks eeskätt vajalik abi avalikult sektorilt. Selleks teen 10 ettepanekut (vt tabel). Neis pole midagi uut ? kõik viitavad vajadusele tihendada eesmärgistatud koostööd riigi, omavalitsuste ja ettevõtjate vahel, milleta on vana Tallinna kõrvale uute edukate turismitoodete tekkimist raske ette kujutada.

See on see miinimum, mida riik ja omavalitsused peaksid suutma teha, et saada oma eelarvesse igal aastal juurde sadu miljoneid kroone turismiteenuste ekspordist laekuvaid makse.

Autor: Tarmo Sumberg