Teen ettepaneku kaotada ettevõtte tulumaks

Pole midagi püsivamat ajutisest. See sentents ei päde paremini millegi muu kui tulumaksu kohta. Tulumaksu leiutajariigis, Suurbritannias, on tulumaks ajutine maks, mida parlament peab iga aasta aprillis uuesti kinnitama. Nii juba üle 150 aasta.

Rahandusminister Taavi Veskimägi kutsus avalikkust arutlema selle üle, millise lahenduse peaks Eesti valima aastast 2009, kui kaob ettevõtete 0-protsendise investeeringute tulumaksuga seotud erand ELis dividendide maksustamisel. Enne keerulisemate lahenduste juurde asumist tasub kaaluda lihtsaimat ? kaotada üldse see maksujäänuk.

Ajaloos on tulumaksu kehtestamise algsed põhjused olnud kahte sorti ? ootamatud sündmused ühiskonnas või keskkonnas, nagu sõjad ja loodusõnnetused, ning riigiaparaadi kasv ja sellest tekkinud defitsiidi katmise vajadus.

Esmakordselt kehtestas 10%lise tulumaksu Inglismaa 1799. aastal, et finantseerida vastuhakku võimalikule Napoleoni invasioonile.

Sama põhjus, kodusõda, oli tulumaksu kehtestamisel USAs 1862. aastal. 19. sajandi lõpuks kinnistus ka mõtteviis, et üksikisik ja ettevõte on eraldi ?kehad? ja nende tulu tuleb ka eraldi maksustada. Tulemuseks oli ettevõtte tulumaks, mis rakendus näiteks USAs küll alles 1909. aastal. Tänapäeval on tulumaksust, sh ettevõtte tulumaksust kõnelejate retoorikast need kaks põhjust kadunud. Kumbki argument ei pädeks täna ka Eestis. Tulumaksu vajadust põhjendatakse peamiselt tehniliste asjaoludega.

Kui ühtpidi ei saa maksu koguda (ELi kapitali vaba liikumise nõude täitmiseks ei saa dividende, vähemasti välisfirmadele makstavaid, 2009. aastast enam maksustada), siis riik peaks selle raha justkui teistmoodi kätte saama. Ehk taaskehtestama Eestis ettevõtte tulumaksu. Minister Veskimägi on kondina puremiseks pakkunud juba ka määra - 10%. See on tõesti madal, kuid asi pole määras, vaid põhimõttes. Madal määr ei tee maksu vajalikumaks.

Kuulen mõttes juba Riigikogust argumenti ettevõtte tulumaksu lõpliku kadumise vastu: riigi eelarvesse tekib suur auk. Hüpoteetiline auk pole aga sugugi nii hirmuäratav. Veel 90ndate alguses umbes 1/15 eelarvetuludest moodustanud ettevõtte tulumaksu osakaal kahanes 1/20 peale 2003. aastal. Usun, et tänu reinvesteeringu maksuvabastusele jätkuvale investeerimisele kahaneb ettevõtte tulumaksu osakaal eelarves veelgi.

Ettevõtte tulumaks on riigi jaoks ka üks ebastabiilsemaid tuluallikaid. Ettevõtete kasumid ja sellest tulenevalt dividendid reageerivad majanduskeskkonna muutustele järsemalt kui tarbimine või palgakasv. Näiteks otseselt tarbimisest sõltuva käibemaksu laekumine kahanes Vene kriisi ajal 4% võrra, ettevõtte tulumaksu laekumine aga ligi 50% võrra. Lisaks, piisab vaid näiteks Hansapangal ja Telekomil maksta 2 krooni võrra oodatust vähem dividende ja riigile laekubki ligi 300 miljonit krooni vähem maksu.

Ent ettevaatust, siin kummitab eelarvega seoses siiski ka üks tõsisem oht ? maksumäärade olulisest erinevusest tingituna suureneb ahvatlus hakata oma tööjõudu müüma mitte enam palgatöötaja, vaid näiteks ühemehefirmana. Seetõttu võib väheneda riigikassasse kogunev üksikisiku tulumaks ja sotsiaalmaks. Siiski ei usu ma samas, et selline liikumine saab olla massiline. Ettevõtjana tegutsemine kätkeb suuremat riski ning kaovad mitmed sotsiaalsed tagatised. Samas poleks see sugugi halb, kui tulumaksu kaotamine motiveeriks palgatöötajaid alustama tegevust ettevõtjana.

Jääb veel viimane argument ? suured ja ?vanad? Euroopa riigid vaatavad Eesti peale viltu ja annavad mõista, et rahakraanid keeratakse kinni. Otsesed maksud on iga riigi enda määrata ja me peaksime seda ära kasutama.

Küsimus on oma seisukohtade selgitamises, kus minu arvates on meie esindajatel Brüsselis veel suur tööpõld harimata. Peaksime muidugi hoolitsema, et Eestist ei tekiks klassikalist maksuparadiisi. Näiteks et maksuvabastuse saab ainult reaalselt siin teenitud tulu pealt, aga seda ei saa Saksamaal asuv tehas, kelle formaalne holdingfirma on Eestis registreeritud.

Kui antaks valida, kas saada paar miljardit krooni abiraha või kaotada lõplikult tulumaks ettevõttest teenitud tulult, valiksin kõhklematult teise variandi. See on pikas perspektiivis kasulikum Eesti majandusele ja seega meie kõikide sissetulekutele. Kuid seejuures mitte vähem oluline ? see säilitab Eesti väärikuse ja vastutustunde oma tuleviku eest otsustamisel.