Majanduse tulemuslikkus ELi riikide enda asi

Kohe kui Portugali endine peaminister Durao Barroso Euroopa Komisjoni presidendina ametisse astub, peab ta kiiresti keskenduma Euroopa Liidu majanduspoliitikale.

Kõige paksem kaust tema laual puudutab Lissaboni agendat, pretensioonikat programmi, mille kiitsid 2002 heaks ELi riigipead ja valitsusjuhid eesmärgiga muuta liit 2010. aastaks ?kõige konkurentsivõimelisemaks ja dünaamilisemaks teadmistepõhiseks majanduseks?. Kõik majanduspoliitika põhivaldkonnad on kaetud: innovatsioon ja ettevõtlus, sotsiaalhooldus ja sotsiaalne kaasatus, oskused ja töövõimelisus, sugude võrdsus, tööjõu- ja tooteturu liberaliseerimine ning püsiv areng.

Kõik väärtuslikud eesmärgid, kuid seatud aladele, mille üle otsustamine on liikmesriikide pädevuses ja Euroopa lepingute kohaselt ei ole liidul neis volitusi seadusi ja strateegiaid luua ega rakendada.

Euroopa Nõukogu leiutas aga EK kannustusel neile aladele tungimiseks uue lähenemisviisi, nn avatud koordineerimise. See pidanuks tooma kaasa ühised eesmärgid ELi tasandil, liikmesriikide vabatahtliku nõusoleku ja tulemuste üksikasjaliku ülevaatamise ENis. Neid eesmärke ei õnnestunud täita. See, et EN suudab kuidagi majanduskasvu ja tootlikkust tekitada, on pettekujutlus. Ja minu esimene soovitus Bar-rosole on heita Lissaboni agenda kõrvale.

Maastrichti lepe kavandas majandus- ja rahaliidu jaoks lihtsa politiilise raamistiku. Rahapoliitika tsentraliseeriti ja usaldati sõltumatule keskpangale, eelarvepoliitika aga liikmesriikidele. Nende valitsustele seati kaks piirangut: eelarvedefitsiit ei tohi ületada 3% SKTst ja riigivõlg peab jääma alla 60% SKTst. Hiljem lisandus stabiilsuspaktiga nõue, et keskpika ajavahemiku jooksul peab riigieelarve olema ?peaaegu tasakaalus?. Sellega taheti vältida vastutustundetut eelarvepoliitikat pärast euro kasutuselevõttu. Selle korralduse usaldusväärsus sai tugevasti kahjustada 2003. aasta novembri avaliku vastuoluga EK ja Ecofini vahel ülemäärase puudujäägi protseduuri rakendamise tõttu Prantsusmaa ja Saksamaa suhtes.

See ei tähenda aga, et sellest loobuda tuleks. Ühtne väline piirang eelarvekäitumisele on vajalik riigivõla akumuleerumise vältimiseks, mis võib mõjutada finantsstabiilsust ja inflatsiooni kogu ELis. Seda ohtu suurendab vananevate rahvastike mõju pensionisüsteemidele.

Prioriteet peaks olema Euroopa ühisturu loomise lõpuleviimine. Seal on liidul võimsad seaduslikud instrumendid avatud turgudele nina toppimiseks ja konkurentsi kannustamiseks. Parim teraapia majanduskasvu kosutamiseks on nii otsene ehk konkurentsisurve suurendamine kui kaudne ehk vajaliku adaptatsiooni käivitamine siseriiklikus tööhõives, sotsiaalhoolekandes ja hariduspoliitikas.

Töö pole kaugeltki lõpetatud. Riigitoetus ebatervetele ettevõtetele on kõikjal levinud ja ühiseid reegleid, mis peaksid kaupade ja teenuste vaba liikumise tagama, ei tunnusta liikmesriigid täielikult, nt riigihanked ja energiaturud. Enamik teenuseturgudest ? väärtpaberibörsid, hulgi- ja jaekaubandus, äriteenused ja kohalikud kommunaalteenused ? jäävad konkurentsireeglite eest kaitstuks. Moonutustes selliste teenuste turul, mis moodustavad ca kaks kolmandikku SKTst, on tõenäoliselt enim süüdi ELi ja USA tootlikkuse erinevuses.

Viimastel aastatel on EK liiga sageli toetanud uue seadusandluse kehtestamist ja uute kuluprogrammide loomist olemasolevate efektiivsete programmide administreerimise asemel. Seega peaks Barroso unustama Lissaboni agenda ja keskenduma ühisturu efektiivsuse loomisele ning hoidma liikmesriikide eelarvepoliitikad korras. Las riigivalitsused vastutavad oma riikide majandusliku tulemuslikkuse eest.

Autor: Stefano Micossi