Elektroonilise raha võidukäik

Põnev on näha, millised uued intellektuaalse rahulolu vormid järgmistel aastakümnenditel leiutatakse. Majandusrevolutsioon, mis käivitatakse, kui me e-raha kasutama õpime, võib olla sa-ma ulatuslik nagu see, mille tõi kaasa müntide leiutamine meie muistsete esivanemate poolt.

Kahjuks kirjeldatakse ajakirjanduses elektroonilise raha uusi vorme enamasti eksitavalt kui järjekordset eelist tehnoloogiliselt hellitatuile. Mis siis sellest, kui müntide kaasaskandmise asemel saame välja tõmmata aruka maksekaardi? Kah mul asi. Raha uued vormid on nagu autode elektriaknad või televiisori kaugjuhtimispult, millest me kahetsuseta võime loobuda.

Meedia ei suuda näha piisavalt kaugele tulevikku ja mõista nende muutuste täit ulatust, mida e-raha uued vormid kaasa toovad tänu sellele, et inimesed ja ettevõtted leiutavad uusi äritegevuse viise. E-raha ei ole kanalivahetaja: arenedes aitab see muuta maailma majandust.

Esile tõusevad e-raha kaks eelist, mis sellele arengule tõenäoliselt kaasa aitavad. Olulisimad on intellektuaalsed eelised - luuakse stiimul aktiivseks ideede genereerimiseks. Teiseks edendab e-raha üleilmastumist, laiendades interneti ulatust ja mitmekülgsust, tehes konstruktiivse koostöö inimestele kogu maailmas kergemaks. See võimaldab miljonitel meeltel koos töötada efektiivsemalt kui kunagi varem.

E-raha potentsiaalse tähtsuse mõistmiseks mõelgem müntide, tõelise raha esimese vormi leiutamisele Lüüdias (praegu Türgi) seitsmendal sajandil ekr ja sellest sõltumatult Hiinas. See oli oluline edusamm, mis kiiresti levima hakkas.

Põhjus on lihtne. Enne müntide leiutamist sõltus kaubandus väärismetallidest. Kogused tuli aga vahetustehingule vastavasse suurusesse lõigata ja kaaluda. Inimesed pidid kaasas kandma kaalusid koos vihtide ja mõnikord isegi tööriistadega metalli lõikamiseks lihtsalt selleks, et tehinguid teha. Arheoloogid leiavad uppunud pronksiaegseilt kaubalaevadelt ikka veel viimistletud (ja tolle aja kohta ilmselt kalleid) kangkaalusid ja vihte. Suuremal osal inimestest neid ei olnud.

Teine raskus väärismetallide vahetuseks kasutamisel oli see, et vajalik oli usaldus või kogemus inimestele kinnitamiseks, et metall on puhas. Sama probleem tekkis teiste kaupadega, mida inimesed vahetamiseks kasutada püüdsid, näiteks kalliskivide või merikarpidega. Nende väärtus oli liiga ebakindel.

Nende takistuste tõttu oli enne standardsete ja identsete müntide leiutamist väikeste tehingute tegemine keeruline ja kaubavahetus piirnes peamiselt suurte tehingutega suurte osapoolte vahel. Müntide kasutuselevõtuga muutus võimalikuks uute ettevõtlusvormide arendamine. Lihtne oli rajada äri toiduainete või väikeste majapidamisvahendite müümiseks kõigile, kes mööda juhtusid minema.

Olulisim oli aga see, et müntide leiutamine intensiivistas teadmiste levikut. Pärast müntide leiutamist muutus lihtsaks raamatute, õpikute ja juhendite müümine. Müntide areng on üks põhjus, miks klassikaline maailm iidse Lüüdia ja Han dünastia aegse Hiina ümber võrreldes teiste maailmaosadega nii arenenud oli.

Tehingu- ja lepingukulude suurus määrab lõpuks suures osas majanduse struktuuri. Kui uued rahavormid neid kulusid vähendavad, siis meie majanduse rikkalikkus ja keerukus suureneb. Väiksemad tehingukulud tähendavad, et vahetus saab olla oluliselt mosaiiksem. E-raha viimaste vormide abil saame me müüa miljoneid väikesi asju miljonitele erinevatele inimestele kogu maailmas. Kuskil pole see olulisem kui ideede maailmas.

Krediitkaardifirmad nõuavad praegu krediitkaardimakseid aktsepteerivatelt ettevõtetelt 25 USA senti pluss 2-3 protsenti tehingusummast. See lõivusüsteem muudab raskeks kaupade müümise, mis maksavad vähem kui kümme dollarit, ja võimatuks kaupade müümise, mis maksavad vähem kui dollari, sest tehingukulud söövad kasumi ära.

Kvaliteetse maksetarkvara kaudu suudavad mikromaksete ettevõtted nagu Paypal, Yaga, Peppercoin ja BitPass, pakkuda palju madalamaid tehingukulusid kui krediitkaardifirmad, suurendades oluliselt tehingute arvu. Ettevõte võib inimestelt näiteks veebilehe vaatamise eest küsida vähem kui dollari ja saada tänu suurele kogusele märkimisväärset tulu.

Mõned skeptikud ütlevad, et inimesed ei taha digitaalset rahulolu osta, kuna on harjunud seda tasuta saama. Seda öeldi aastaid tagasi ka kaabeltelevisiooni kohta. Suurepäraseid TV-programme ei jagata tasuta ega ka muud olulist intellektuaalset loomingut. Need skeptikud ei näe põhjalikke muutusi, mida uued tehnoloogiad järk-järgult meie harjumustesse toovad, kui me nende võimalusi avastame.