Kolmapäev 7. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Kogu võim nõukogudele!?

Feliks Mägus 25. august 2004, 00:00

Seaduseandjad tahavad kirjutada seadusesse sisse, et ettevõtte nõukogus peab olema töötajate esindaja. Muudatuse vajadust on põhjendatud sellega, et ettevõtte omanikud / nõukogu liikmed ei informeeri töötajaid piisavalt firmas toimuvast ning seda on vaja seaduse tasemel reguleerida. Esiteks, kindlasti ei pea väide normaalselt toimiva ettevõtte kohta paika. Iga firma juhtkonna ja omanike põhimure on, kuidas kõik töötajad oleks nii firma igapäevatööst kui ka strateegilistest plaanidest võimalikult hästi informeeritud. Siis teevad inimesed innustunult tööd ja kasum kasvab.

Suur osa infost on töötajatele peaaegu täielikult kättesaadav. Sageli on oluline informatsioon päris avalik ? pressiteadete kaudu paisatakse kõik, mis vähegi kannatab, massiteabekanalitesse laiali. Börsifirmade puhul, mida Eestis veel mõned on, tuleb informatsioon edastada avalikkusele ja töötajatele üheaegselt. Info jõuab eri kanalite kaudu kõigini, keda see vähegi huvitab.

?Saladuskate? varjutab võib-olla ainult palgaandmeid, mille avalikustamine organisatsiooni sees tekitab paraku ebavajalikke pingeid. Pingete põhjuseks ei ole ratsionaalsed, vaid emotsionaalsed argumendid, sest sarnast tööd tegevad inimesed saavad enamikus ettevõtetes ka sarnast palka. Onupojapoliitikat kohtab harva, eelkõige reguleerib seda turg. Teiselt poolt on iga töötaja soov saada maksimaalselt palka ja tööandja soov võimalikult vähe maksta. Seega on personaalse palgainfo kättesaadavuse piiramine enamasti põhjendatud, kuid sellele vaatamata on paljud firmad maja sees avalikustanud ametipostide palgavahemikud, mis võimaldab igal inimesel oma töö(jõu) väärtustamist teistega võrrelda.

Töötajate viibimine strateegiliste arutelude juures pelgalt info edastamise eesmärgil teistele kaastöötajatele ei ole põhjendatud. Otsus, kas ehitada uus tehas või mitte, ei sünni seetõttu, et ettevõttes võib muidu 200 inimest tööta jääda. Strateegilisi otsuseid tehakse lähtudes sellest, kuidas maksimaalselt kaua ja palju kasumit teenida. Ja tahame seda või mitte, aga töötajatel on selliste otsuste tegemisel arvamusavalduse võimalus, kuid mitte kaasarääkimise ja veel vähem otsustamise õigust. Määrab, kelle rahaga riskitakse. Kaks miljonit krooni tuulde lasta pole keeruline, aga selle teenimine on hoopis teine muusika. Pankrot on selline rott, kes võib rünnata ka hästi ehitatud kivimaja. Ja kui paar rotti juba majja pääsevad, kipuvad nad kiiresti sigima.

Arutelude käigus kipub just töövõtjate poole pealt segi minema kapitalismi alustarkus töötaja ja omaniku rollist ettevõttes. Omanik saab kasumit seetõttu, et ta riskib oma varaga. Töötaja saab palka ka siis, kui ettevõte on kahjumis. Omanik võib kaotada kõik.

Vahel kipuvad ametiühingud vinti üle keerama ja näitavad omanikke kui mõisnikke, kes piitsa ja peksuga vaeste talupoegade arvel rikastuvad. Tõetera on siin sees niipalju, et kapitalismi juuri saab kindlasti otsida orjanduslikust korrast. Aga ka orjapidajad toitsid ja katsid oma orje. Ehk palgata ei töötatud tegelikult ka siis; kuigi niru, oli palk olemas.

Sisuline ei ole tehtud ettepanek ka seetõttu, et omanik leiab organisatsioonist alati sobiva töötaja, kes rahu ei riku. Ja kui selline esindaja nõukogusse määratakse, on info leviku piiramise võimalusi soovi korral palju. Pahatahtlik siseinfo leke on üks hullemaid hädasid. See on ka põhjus, miks börsifirmadel on n-ö sisering ? inimesed, kes vastutavad info valdamise ja kasutamise eest, kuni vanglakaristuseni välja.

Töötajate õiguste kaitsmine muutub stabiilsemas ühiskonnas järjest populaarsemaks. Kümmekond aastat tagasi oli ümbrikupalkade maksmine valdav, täna ei viitsi enamik firmasid sellele jamale mõeldagi.

Kõik firmad tahavad, et nende töötajad kinnistuksid firmasse, moodustaksid ettevõtte fännklubi. Inimesed, kes on ühes firmas töötanud üle 10 aasta, saavad sageli mõne erilise auhinna. Korraldatakse suvepäevi, koolitusi. Töötajad peavad tundma, et nad on väärtuslikud ja nemad ongi ettevõte. Konkreetse seadusesätte mõte võib olla üllas, aga elus see ei toimi. Pigem teeb ettevõtjatele tööd ja peavalu juurde ning kahandab ettevõtte igapäevast efektiivsust. Probleem ei ole niivõrd säte ise kui selle taga olev arusaam, kuidas riik peaks juriidiliselt töötajate õigusi kaitsma.

Ettevõttel (loe: omanike esindajatel) on tegelikult oluliselt tähtsam hästi läbi saada oma töötajatega, kelleks sageli on ka tegevjuhtkond, kui vastupidi. Töötajad saavad ju päevapealt kaabut kergitada. Omanikul selline võimalus puudub või on see tapvalt valus.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 14:40
Otsi:

Ava täpsem otsing