Riiklik lepe Microsoftiga: nonsenss

Riiklik lepe Microsoftiga on nonsenss ja seda võib kritiseerida kahest aspektis lähtudes.

Esiteks. Ideoloogilisest vaatenurgast on küsitav, kas Eesti riik peaks sõlmima raamlepingu maailma ühe suurima monopoliga, et selle tegevusele Eestis õlg alla panna. Eesti on valinud nn kõhna riigi mudeli, milles riigi roll ühiskonnas on piiratud ja täpselt piiritletud. Kas riik peaks riigikaitse, korrakaitse, tervishoiu jm kõrval ka garanteerima kõigile kodanikele juurdepääsu Microsofti tarkvarale, on enam kui kahtlane. See on pigem hüüe sotsialistlikust minevikust kui progressiivne tulevikunägemus.

Lõpptarbijate eelistuse ühe või teise toote kasuks võiks va-balt jätta tunduvalt kompetentsema osapoole pärusmaaks ? selleks pean turumajandust. See on tunduvalt elujõulisem ja kõigi oma puudustega täiuslikum kui süsteem, kus ?traktor veab kõigile teki peale?.

Ka argument ohustavast piraatlusest kõlab õõnsalt. Kui riik tahab Microsoftile lubada, et riiklikus sektoris ei kasutata piraattarkvara, siis ei oleks selleks isegi eraldi lepet vaja. Eesti riigiasutustel oleks vaja vaid järgida kehtivat varavastaseid kuritegusid ja intellektuaalset omandit käsitlevaid seadusi. Kui seda ei suudeta muidu teha, siis vaevalt kokkulepe Microsoftiga siin midagi muudab. Kui riik loodab sellise leppega ohjeldada piraattarkvara kasutust kodudes, siis on see küll suure tõenäosusega löök õhku. Riigi roll peaks olema illegaalse tarkvara tootjate likvideerimine ja Kadaka turu tüüpi turgudel piraattoodete vahendajate pitsitamine. Üksikute eratarbijateni repressiivmeetoditega jõuda on lootusetu. Naiivne on uskuda, et nn tarkvara rendimudel oleks lahendus sellele probleemile.

Siit jõuamegi planeeritava leppe teise nõrga küljeni ? lepe ei paku midagi uut ega tarbijale kasulikku. Majandusministri IT-nõunik Andrus Aaslaid on nimetanud lepingu kõige olulisemaks punktiks Eesti arvutikasutaja jaoks tarkvara rendimudeli teket. Siiani olevat tarbijad pidanud tarkvara eest korraga maksma 6000?8000 krooni või minema vargile.

Kui see on kogu probleem, siis pakun välja vähemalt sama revolutsioonilise lahenduse kõigile, kes tahaks osta arvutit koos tarkvaraga või tarkvara eraldi ? liising. Mina oma piiratud kujutusvõime juures ei suuda kättesaadava info põhjal küll tarbijate jaoks positiivset vahet näha tarkvara rentimisel vs liisimisel. Pigem on liisimise eelis kindel tähtaeg, mille möödumisel on tarbijal võimalik toode omandada.

Läbirääkimistes osalejate hinnangul kujuneb igakuiseks rendisummaks ca 100 krooni ainult operatiivsüsteemi puhul ja kui juurde võtta ka täismahus Office-tooted, siis ca 300 krooni. Mõlemal juhul on sellise hinnaga opereerimisel tegu Microsoftile ülikasumliku finantseerimisprojektiga, kus 20 kuuga on tarbija tegelikult maksnud kinni toote letihinna, mis rendilepingu jätkudes võib ka mitmekordistuda.

Kas tarbijatel sellisesse finantsämbrisse astumiseks tõepoolest riigipoolset abi on vaja, on enam kui küsitav.

Et mitte päris matusemeeleolus lõpetada, pakun välja kaks ettepanekut, mille läbiviimine kas koos või eraldi tõepoolest arvutikasutajatele kasulikud oleksid.

Esiteks ? kui nüüd riik tingimata ikkagi tahab lepet Microsoftiga sõlmida, siis tehku seda tingimusel, et hinnatase oleks hoopis teistsugune. Eelpool toodud näidete puhul võiks see olla 10 ja 30 krooni kuus. Siis oleks sellest leppest kasusaajaid mitte ainult üks. See oleks hinnatase, mida usutavasti enamik kodutarbijaid peaks atraktiivsemaks kui piraatlus või vabavara.

Kuna, tundes Microsofti, on see eesmärk mission impossible, siis mingem teise ja täiesti realistliku ettepaneku juurde: muuta vabavara kättesaadavaks ja lihtsalt kasutatavaks. See on valdkond, kus ühelgi kasumit taotleval erafirmal ei ole huvi teha esialgset investeeringut. Sel lihtsal põhjusel, et seda raha ei saa tagasi teenida. Kuna aga tegemist on riikliku vajadusega interneti kasutamist hõlbustada ja sellega parendataks ka Eesti mainet, peaks see olema perfektne ala riiklikuks sekkumiseks. Miks ei võiks riik investeerida teatud hulga kroone vabavara eestindamisse, pakendamisse ja inimestele tasuta kättesaadavaks tegemisse.

Summat on väga raske öelda, aga usun, et alla 10 miljoni ei tule asjast midagi ja üle 50 miljoni ei lähe see mingil juhul maksma. Tulemus võiks olla kenasti pakendatud eestikeelne Linux koos vabavaraliste Office-toodetega, mida oleks lihtne arvutisse laadida ja kasutada. See võiks olla kõigile tasuta kättesaadav mõnest riigile kuuluvast serverist alla laadimiseks või pakendatuna CD-plaatide ja pappkasti omahinna eest tellitav. Selline initsiatiiv looks tõepoolest turule eeldused konkurentsiks ja arenguks. Kui see on tehtud, leiduks kindlasti erafirmasid, kes tahaks sellele tootele tugiteenust pakkuda.

Autor: Valdo Randpere