?Kuue kuuga trollijuhiks? oli suurepärane reklaam

Küsides põhikooli- ja gümnaasiumilõpetajate käest, millisena nad oma tulevikku näha tahavad, nimetab enamik noortest soovi olla edukas. Edu omakorda seostatakse keskmisest suurema sissetulekuga, mille peaks tagama õigus-, majandus- või meediaalane kõrgharidus.

Äsja möödus 13 aastat Eesti taasiseseisvumisest. Kui me 1991. a oma riigi taastasime, asusime kohe usinasti kõike ümber korraldama, vabanemaks kõigest, mis seostus nõukogude võimu ja kehtinud korraga. Suures reformide tuhinas ei jäänud puutumata ka kutseharidussüsteem. Usun, et paljud mäletavad veel aega, mil kutsekooli haridusega füüsilise töö tegija teenis kuus 300 rubla ja seitse aastat ülikoolis õppinud arst 120 rubla ringis. Nagu töörahva riigile omane, väärtustati tollal füüsilise töö tegijaid tunduvalt kõrgemalt kui teiste elualade esindajaid.

Kahjuks unustati kõrghariduse populariseerimise käigus ära, et kõik noored ei saa ühiskonnas olla edukad finantsdirektorite, juristide või turundusjuhtidena. Eesti riigile on vaja ka ehitajaid, bussijuhte ja paljude teiste valdkondade oskustöölisi.

Saaremaal Nasval on aastaid ehitatud paate ja purjekaid. Selle tööga ei saa hakkama inimesed, kellel puuduvad erialased teadmised ja spetsiifilised oskused. Olen vestelnud paljude ettevõtjatega Saaremaal ja ka mujal Eestis ning kõik nad kinnitavad kui ühest suust: kui Eestis oleks piisaval hulgal kvalifitseeritud oskustöölisi, areneksid ettevõtted tunduvalt kiiremini, see omakorda tooks kasu nii kohalikul, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.

Kutseharidus on hea alternatiiv, kuid kahjuks ei ole kutseharidust enam Eestis piisavalt väärtustatud. Tegemist pole minu subjektiivse arvamusega, seda näitab statistika. Asjaolu, et mitmetes kutsekoolides laekub mõne eriala planeeritud 15 vabale kohale ainult paar sooviavaldust, räägib iseenda eest. Samas ei ole see õnneks üldlevinud trend, osale erialadele konkureerib ka mitu inimest kohale. Siiski tundub, et paljudele põhikoolilõpetajatele on gümnaasiumi asemel kutseharidusasutuses jätkamine mõeldamatu - see võrdub nende jaoks tõsiseltvõetava haridustee kergekäelise poolelijätmisena.

Ometigi ei saa gümnaasiumis või ülikoolis õppimise asemel kutsehariduse omandamise võimaluse valinud noori mitte kuidagi pidada läbikukkunuteks. Vastupidi - kutseharidus on oma tuleviku kindlustamiseks igati arvestatav variant, mida hetkel veel paraku ühiskond eriti ei teadvusta ega aktsepteeri. Ei tasu imestada, et kahtlevad mitte ainult noored ise, vaid ka nende vanemad. Avaliku ja erasektori esindajad peaksid kokku leppima, milliseid spetsialiste ja kui suurel hulgal Eesti vajab. Sageli võib kuulda, kui vähe on riigieelarves ressursse ja kui täpselt tuleb neid jagada. Ärgem siis kasutagem olemasolevaid vahendeid hariduse valdkonnas vääriti ja püüdkem koolituses leida optimaalsed lahendused.

Saare maavalitsus on teinud aastaid koostööd Gotlandi saarega. Rootslased on koolituse valdkonnas jõudnud kindlate prioriteetideni ? millisel erialal kui palju spetsialiste neil lähiaastatel vaja oleks ? ja järgivad neid plaane järjekindlalt. Kindlate koolituseelistuste kehtestamine on parem variant kui lõputult toota selliseid spetsialiste, kelle osas on ühiskonnas niigi ülepakkumine, mis omakorda tekitab pidevalt juurde potentsiaalset tööpuudust.

Peale logistiliste lahenduste pakkumise on kutsehariduse võidukäigu jaoks oluline ka avalik teavitustöö. Just selles osas on hetkel veel palju arenguruumi. Aastatetagusele reklaamlausele ?Kuue kuuga trollijuhiks!? ei ole hetkel kutsehariduse valdkonnas midagi võrdväärset kõrvale panna. Just ebapiisavat selgitustööd võib pidada üheks põhjuseks, miks kutseharidus on noorte seas ja kogu ühiskonnas õigustamatult vähepopulaarne - seda ajal, mil räägitakse tööpuudusest ja oskustööliste nappusest.

Autor: Hans Teiv