Enno Kuldkepp: Eesti toode jääb Vene turul Soomele alla

ASi Thulema juhatuse esimees August Kull rõhutas möödunud aastal samal seminaril esinedes Venemaa turu osatähtsust. Kas palkmajatootjana on Venemaa turg ka Teie jaoks võtmeküsimuseks? Kahtlemata ei saa ka meie seda turgu unustada ja me peame vaatama sinnapoole, ehkki senini ei ole puitmajatootjatele olnud Venemaa kuigi atraktiivne turg. 2003. aastal ei mahtunud Venemaa isegi 15 suurema ekspordiriigi hulka. Suhted Venemaaga oleks aga vajalikud kas või juba seetõttu, et toorainevõimalused Eestis on suhteliselt ahtad ja näiteks saepalki toodi Venemaalt 2003. aastal sisse 800 000 tihumeetrit ja saematerjali 360 000 tihumeetrit, mis on küllalt suured kogused.

Nii et pigem on Venemaa teie jaoks kui tooraineturg, mitte niivõrd müügiturg? Täna see tõesti nii on, kuid meie näeme siin ka arenemisvõimalust müügiturule. Vene inimene on harjunud elama juba iidsetest aegadest palkmajas ehk oma nn tare-tarekestes ja neil on see kultuur täiesti olemas. Katsu müüa maju näiteks Hollandisse või Belgiasse, kus pole selliseid traditsioone. Sinna on müük palju raskem. Moskvas ja Peterburis on jõukaid inimesi, kes suudaksid selliseid maju osta, täiesti olemas.

Mida peaksid meie puitmaajatootjad selleks tegema, et sinna turule pääseda? No näiteks meie oleme Venemaa turgu juba vaikselt kombanud, üks Moskva firma tahtis hakata meid esindama, aga Soome majade kõrval on meil suhteliselt raske müüa. Ehkki kvaliteedilt ei jää me Soome omadele millegi poolest alla, kuid küsimus on just selles, et kui Vene rikkal on valida, kas osta maja made in Finland või made in Estonia, siis valib ta kahtlemata esimese variandi. Siin on väga oluline mõelda just brändi nimele ja selle reklaamile.

Mis on puidufirmade jaoks veel suuremateks probleemideks eeloleval aastal? Üheks suuremaks probleemiks on kahtlemata kindlustusteema. Eesti Vabariigis on vaid kaks kindlustusettevõtet ? If ja ERGO ?, mis tegelevad puidufirmade kindlustamisega, siin on tõusnud probleemid. Kindlustustingimused on rasked, ainuüksi miinimumnõuded on sellised, mida täita on äärmiselt raske. Puitmajatootjatel on palju liisitud seadmeid, aga neid ei saa kindlustada ja kui neid tingimusi kõiki arvestada, siis on ehk vaid mõni firma, mis suudab neile tingimustele vastata. Ja isegi nende miinimumnõuete täitmine ei pruugi piisata kindlustuskaitse saamiseks.

Milline oleks lahendus antud probleemile? Oleme arutanud seda puitmajaliidu juhatuses ja oleme arvanud, et ehk võiks ka vabariigi valitsus meile apppi tulla ja näiteks KredExiga koostöös aidata seda probleemi lahendada. Aga eks see ole puitmajaliidu üks suur ees ootav lobitöö.

Paljude ettevõtjate jaoks on pärast euroliiiduga liitumist muutunud sõna ?sertifitseerimine? suisa painajalikuks, kuidas see teema Teid puudutama hakkab? Sertifikaat peab olema kõigil palkmajadel, mida müüakse euroliidu maadesse alates 25. veebruarist 2005, aga tänaseni pole selget ülevaadet, kas see peab olema standardtoodangule või kogutoodangule. Palkmajade puhul on see nii, et iga toodetud maja on erinev ja kahte täpset sarnast maja on toodetud äärmiselt vähe. Eestis on see sertifitseerimiskohustus antud Tallinna Tehnikaülikoolile ja moodustatud töögrupp, kes suudab aastas 4?6 firmat sertifitseerida, puitmajatootjaid on aga ligi 90. Lisaks on see sertifitseerimine küllalt kulukas, orienteeruvalt 150 000?200 000 krooni. Aga täna on see küsimus veel täiesti lahtine.

Mis on kõige olulisem, millega puiduettevõtted peaksid arvestama oma tegevuse planeerimisel 2005. aastal? Kui tahame olla konkurentsivõimelised, siis on kvaliteet esmane, mida peame tõstma, investeerima uutesse seadmetessse. Teine oluline moment on hoida kokku kulusid. Meie olulisem kulu on puit ja eeskätt just selle arvel on võimalik kokku hoida. Kokkuostetav materjal peaks vastama sellele, mis hinda ta eest makstakse: näiteks materjali õiget pikkust tuleb teada juba tellides. See on oluline seda enam, et tooraine hind on viimastel aastatel tõusnud.

Nadezda Tarmak: Kas ja kui palju kavatsete tõsta oma palgakulu ja kui suur on Teie ettevõttes hea spetsialisti kuupalk? Oleme viinud oma palgasüsteemi kuupalgalt tükitöö alusele ja see on kindlasti olnud üheks meie firma edu aluseks. Meie 80 töötaja poolaasta keskmine palk oli 9500 krooni ja pingitöölisde teenivad üle 10 000 krooni. Arvestades, et tootmine asub Elvas, mitte Tallinnas, on see igati korralik näitaja.

Tuleva aasta üheks märksõnaks puidutööstuses saab kahtlemata toorainepõud ja karmistunud võitlus bürokraatiaga.

Niiskus metsades ja ligipääsmatute kohtate suur arv on teinud raskeks tooraine varumise ning ka materjali kvaliteet kannatab liigniiskuse all. Suvist raiekeeldu metsades on varasematel aastatel leevendanud tormimurrud, mida tänavu pole olnud.

Möödapääsmatuks kujuneb tooraine hankimine idanaabrite käest, kuid sealtki on seni kogetu põhjal üha raskem head ja kvaliteetset materjali saada ning ega Venemaagi vihmast puutumata jäänud. Paremas seisus on need ettevõtted, kes on rajanud või rajamas Venemaale oma allüksuseid, mis tegelevad sealt vajaliku toorme hankimisega. Vaid siis on lootust, et materjal saabub Eestisse õigeaegselt ning see on just selline, nagu tarvis.

Teiseks oluliseks märksõnaks järgmisel aastal on puitmajaehitajatele veebruaris kehtima hakkav sertifitseerimiskohustus. Ehkki Euroopa Liiduga liitumine on ühest küljest avardanud meie turgu, hakkavad nii mõnedki ettevõtted jääma üha suureneva bürokraatia hammasrataste vahele. Eeskätt need, kes ei tee tüüpmaju, vaid ehitavad vastavalt tellija soovile.

Näiteks Eesti ühe suurema palkmajade tootja, ASi Ritsu juhataja Ants Randmaa tunnistab, et nad pole siiani tootnud ühtegi teisega identset maja, mis tähendab, et iga maja tuleb edaspidi eraldi sertifitseerida. ?Sertifitseerimine võib aega võtta kuni pool aastat, mis sisuliselt tähendaks ärile lõppu,? kinnitab ta.

Praegu krimpsutavad välispartnerid tema sõnul nina isegi nelja nädala pikkuse tarneaja peale. ?Mis siis rääkida veel kuuekuulisest tsüklist,? esitab Randmaa küsimuse. Ja milline eraisikust majaehitaja oleks valmis ootama bürokraatliku takistuse taga pool aastat lihtsalt niisama, kuigi tema tellitud maja ise on tegelikult juba valmis, lisab Ritsu juht.

Üksikmajade sertifitseerimise kohustus on esialgu küll veel paljuski siinsete ametnike liigse usinuse vili, sest välismaal pole samal alal tegutsevad ärimehed sellest veel kuulnud. See aga ei tähenda, et mujal niisugust asja tulemas poleks. Tegemist on veel uue nähtusega kogu Euroopas ja Eestis käiakse selles osas teistest sammuke eespool.

Siin on ainsaks väljapääsuks puitmajaehitajate ühine lobitöö vastavate ametkondadega, et puitmajatootmine Eestis välje ei sureks ning et sertifitseerimiskostus ei laieneks igale üksikule majale. On ju kõik puiduga seonduv üha suuremat populaarsust koguv valdkond kogu Euroopas ning ka meie ostjate jaoks on puit tõusmas ühe enam hinda.

Oleks ääretult nukker, kui selle valdkonna areng ühe bürokraatliku ettevõtmise taha takerduks. Juba praegu tunnistavad meie ettevõtjad, et naabrid Läti ja Leedu on Eestist puitmajade ehituse osas mööda läinud. Kui nemad ei hakka piinliku täpsusega tantsima bürokraatide pilli järgi, vaid mõtlevad eeskätt riigi arengule, on lootusetu neile kunagi järele jõuda.