Rootsipärane Vormsi

Marko Kaldur 15. oktoober 2004, 00:00

Nädalavahetuse mõnusalt veetmiseks on õige hetk ? et nautida viimaseid sooje ilmu, leevendada sügiseste töönädalate stressi ning täita kopse värske õhuga. Peamiselt rootslaste suvituspaigaks olev Vormsi saar on sügisel tühjem ja rahurikkam. Mööda saareteid tiirutades tuleb harva mõni sõiduvahend vastu. Autosid näeb Vormsil üldse vähe, enamasti mandri masinaid külastajatega nagu meiegi. Ega kohalikkegi suurt liikvel pole ? sombused sügisilmad ei kutsu õues askeldama.

Saare ristuvaid põhiteid kutsutakse kaheksaks ehk prilliraamideks, kaardil tunduvad need just sellise kujuga. Kaheksa pealt kõrvalteedele pöörates jääb valdav osa külastamist väärt paikasid vaid mõne minuti kaugusele. Aeg Vormsil paistab omasoodu liikuvat, paari-kolme koha külastamise järel tundub ilmatu aeg möödunud olevat. Kella vaadates selgub, et kulunud on vaid pooltund...

Vormsil üllatavad mandriinimestele võõrad kohanimed. Mõni suisa naljakas või kahemõtteline. Sellega harjub peagi ja kui mõni kummaline asulasilt juba kolmandat korda teele jääb, vaibub ka elevus.

Saareelanike korraarmastust tunnistavad iga paari kilomeetri järel tee äärde paigutatud punased prügimajad. Ühte sellisesse kiigates nägime, et tegu on suisa prügijaamaga, kus konteinerid eri prahi jaoks seinte ääres seismas. Prügimajadest hoolimata näeb siiski aeg-ajalt tee ääres prahti, mis mõnest möödatuhisenud autost niisama loodusesse heidetud.

Saare põhjaosast Borrby neemelt leiame maalilised liivarannad. Oleks ilm soojem ja merevesi vähem jäine, kastaks end ka lainetesse. Seekord piirdume rannas jalutamisega. Kersli nina nimelises kohas mõtleme tükk aega, mis jõud on sealse looduse hävitanud. Mets on kuivanud ja surnud, alustaimestik rikutud ja seda kilomeetrite viisi. Hiljem selgub, et tegu on suure tulekahju jälgedega. Tuli möllas saarel aastaid tagasi ja sellele suudeti vaevu piir panna.

Läänerannikul Saxbys leiame Vormsi Stonehenge?i. Keegi on klibuvallidele ladunud kõrged merekividest tornid, mis meenutavad Lõuna-Inglismaal asuvaid kuulsaid kivirajatisi. Kahjuks need Vormsil vist kaua sedasi ei püsi ? küllap sügistormid ja vähemõtlevad inimesed teevad oma töö.

Lääneranna kuuskede puhul täheldame, et need on õige kummaliselt kasvamas. Nimelt on puude alumised oksad litsutud vastu maapinda ja otsekui lehvikuna ümber puu. Ei teagi, kas tegu tormide või lumega, mis on oksi nii alla surunud.

Pettumuse valmistavad meile Vormsil rändrahnud. Kes on näinud tõeliselt lahmakaid rahnusid Lahemaal, neile jäävad Vormsi omad väikesteks kivideks. Jalutamegi saare tuntumaist rahnust ? Parunikivist ? esmalt mööda. Et rahnu juures pole ka legendi ega tutvustust, jätab see kivike mandrilt tulnud külmaks. Kurb kogemus järgmise n-ö suure kiviga, Vargsteiniga, viib selleni, et jätame minemata Huitbergi paekühmu juurde. Tagantjärele selgub, et see korallrahn on vast saare omapäraseim ja ilusaim paik.

Külastame ka Suuremõisa asulat. Olles sõitnud läbi saare ainsa valgusfoori alt, mis kord töötab, kord mitte, jõuame suurde mõisaparki. Vaadata palju pole, aeg on mõisahoonetega oma töö teinud. Saame teada, et Vormsi omanikuks oli De la Gardie mõisnikuperekond. Neilt läks saar edasi Stackelbergide perekonnale, kes jäi ka Vormsi viimaseks omanikuks.

Vormsi surnuaed on vaatamisväärsus omaette. Kivist rõngasriste täis kalmistu tundub esimesel hetkel paiknevat otsekui teises dimensioonis. Suuremad rõngasristid, väiksemad ning suisa tibatillukesed teiste seas katavad maapinda tiheda vaibana. Enamik neist pärineb 18.?19. sajandist ning mõnelgi on tekst veel täiesti loetav. Kiriku laes ripub suur purjeka makett, mida saab vaadelda kahjuks vaid aknast, hoone ise on suletud. See-eest asub kiriku väravas Vabadussõja mälestussammas, mis omataolistest ühe vähesena elas üle ka nõukogude aja. Legendi järgi esitlesid kohalikud seda hukkunud kalurite mälestusmärgina ja sammas jäi lõhkumata.

Jõuame otsaga Rumpo neemele, mille looduskaunis kaitsealune tipp on liiklusele suletud. Keeld ei häiri aga eesti-rootsi segaseltskonda, kes otse meie nina alt ATVde ja tsiklitega suletud maa-alale kihutab. Neemetipuni on mitu kilomeetrit kadakate vahel kõndimist, teele jääb paar vaatetorni ja püstkoda. Laiud meres tunduvad suisa käega katsutavas kauguses, neile minek on siiski keelatud. Kadakate vahel uitavad lambakarjad, andes endast märku lakkamatu määgimisega. Vaikus saabub hetkeks vaid siis, kui inimhäälega tehtud ?mää? nad nõutult juurdlema ja tundmatut liigikaaslast otsima sunnib. Kuskil kadakate vahel pidavat ka veised ringi liikuma, meil jäävad nood hiigelelukad nägemata.

Pärast pikka jalgsirännakut otsustame neemetippu seekord mitte vallutada ja asume ööbimiskoha otsingutele. Veel pole ilmade poolest hilja ka telkimiseks, ent telkimiskohtadega on saarel olukord veidi kurb. Kohalike vallaametnike sõnul ei kattu Vormsi turismikaardil telkimiseks märgitud paigad ametlikega kohtadega, samuti on eri maanteedeatlastes märgitud mitu olematut telgiplatsi. Ega me muidu neid vast teada saanukski, kui poleks esimesel õhtul valesse kohta jäänud. See-eest möödus teine öö juba Vormsi põhjarannikul mõnusas telklaagris, mille Bethania talu rahvas on omal algatusel rajanud.

Vormsile minnes tasub ilmaennustusi jälgida, sest vihma korral pole saarel suurt midagi teha. Suure vihmavalingu alla jäädes igavleme enamiku ajast autoga sadamas praami oodates. Paar poodi ja saare trahter täituvad kiiresti vihma eest varju otsivate inimestega ning ega sealgi muud kui külajutte kuulata saa. Viimaks taas praamil mandri poole loksudes tunneme, et paar päeva sügisesel saarel on möödunud otsekui teises maailmas.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:27
Otsi:

Ava täpsem otsing