Vabadus ei ole võimalik?

Kui hästi järele mõelda, siis nüüd ongi viimane aeg. Kogu posti ma enam tuppa ei too. Teen südame kõvaks, palun Karjala kannasel kasvanud kaskedelt mõttes andeks ning viskan suure hunniku pehmet paberit kohe paberikorvi. Loen ainult seda, mida ise tahan. Teleri puldist võtan patareid välja, krutin käsitsi õigel ajal õigele kanalile ja hiljem enam ei plõksi, et ehk tuleb kuskilt veel. Jälle jupikene aega juures. Interneti koduse kasutamise piiramine on hoop kõikide koduste infogurmaanide südamesse. Aga teen oma südame kõvaks ja luban korvata barbikodulehtede võlud mõnusa jalutuskäigu ja mängulaua ääres veedetud pärastlõunaga. Ja siis veel see hiline lõunasöök. Tüürin poes valmistoidu leti eest mööda ja pakun, et nüüd teeme ise. Sest selles ongi tegelik võlu. ?Osta endale vaba aega,? meelitavad nad mind teisel pool letti. ?Maksad natuke rohkem, aga siis oled vaba,? sosistab raharinglus mulle kõrva. Tegelikult on ju vabadus siinsamas. Ainus, mida ma võin tasuta võtta, on minu aeg. Miks ma lasen endale müüa seda, mis tegelikult niigi kuulub mulle? Otsustan nüüd ja valin selle, mida ma tegelikult tahan. Rahulikum meel ja puhanud silmad on suurem garantii ja tagatis kui AAA+ reiting maailma mainekamalt reitinguagentuurilt.

Loen ja imestan. Miks on mul sellesse nii raske uskuda? Loen homme uuesti.