Haridus on Eestis ülearune

Eestis ei ole suurt mõtet haridusele oma aega kulutada, sest kraad ei anna tööturul mingit eelist.

Riigiasutused maksavad kraadiga töötajatele rohkem palka. Ärisektor ei motiveeri kraadi omandamist kuidagi. Ühest küljest on õige, et kui inimesel on kraad, aga ta ei tee oma tööd hästi, siis ei saagi talle palka maksta. Varsti kaob ka riigisektoris kraadiga inimestele kõrgema tasu maksmine ära, mis ilmselt vähendab nende võimet parimat kaadrit palgata. Samas ei ole Eesti madalate ambitsioonidega ettevõtetel, kes peamiselt Lääne ettevõtetele allhanget teevad, töötajatele suurt midagi pakkuda. Seega kannatab terve Eesti konkurentsivõime noore inimese silmis, kelle ees on terve maailm lahti ja võimalus teostada end mujal.

Eriti kurb on veel sellise inimese saatus, kes kraadi omandanud välismaal. Tema jaoks ei ole Eestis väljakutset ega motivatsiooni. Kui muidugi väljakutse ei ole tohutu tööpõld, mida võib haigeks harida, saamata selle eest väärilist palka. Seda võimalust pakuvad Eesti ettevõtted küll.

Olukorras, kus ettevõtte juht ise on lõpetamata või alustamata kõrgharidusega, ei ole ka põhjust arvata, et tal tekib vajadus haritud töötajate järele. Juhil on vaja töö ärategijat, mitte visionääri, kes temas komplekse tekitaks.

Praegu ei näi keegi muret tundvat selle pärast, kuidas köita haritumat rahvast. Kraadiga eestlased lähevad Euroopasse. Need, kes välisülikoolides õppinud, ei tulegi sealt tagasi, kuna välismaa ülikooli lõpetaja on oma sidemed loonud juba seal, mitte Eestis.

Samas on Eestis palju kergem karjääri teha kui välismaal, sest siin ei ole kraadiga inimeste kontsentratsioon veel väga suur. Takistuseks saavad aga nende inimeste ootused, mille täitmiseks on Eestis kesised võimalused.