Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Inimlolluse vastu võimetud
Tänase erilehe üheks teemaks on ärandamisvastased vahendid ja tõdemus, et ükski neist pole tegelikult täiesti vargakindel. Sest inimkurjuse vastu ei aita siin ilmas ükski mehaaniline ega elektrooniline seade, nii nagu ka inimlolluse vastu.
Tuttav teema, sest alles hiljuti olin sunnitud seda ise tunnistama. Õhtuhämaruse saabudes kuulsin maja ees tumedat mütsatust ja oma auto alarmi tuttavat appikarjet. Tormanud hetkega aknale, polnud auto ümber näha kedagi ega midagi ning pealtnäha tundus kõik korras olevat. Välja minnes leidsin aga eest puruks löödud küljeklaasi ja kõrvalistuja toolilt vastu vaatava piraka maakivikamaka, mille koht iluelemendina seni auto kõrval haljasalal oli. Võetud polnud autost midagi, sest sealt lihtsalt polnud midagi võtta. Miks siis?! Lihtsalt niisama, möödaminnes?!
Ahastuses ja mõistmatuses tänaval seistes ei osanud ma nutta ega naerda. Sellise käitumise lahtiseletamine käis lihtsalt üle mõistuse. Üle mõistuse käis see ka kohalekutsutud politseinikul, kes oskas kõige peale vaid käsi laiutada ja öelda: idiootidest siin ilmas puudus ei ole. Kas kirjutada avaldus? ?Võite seda ju teha, aga ega sellest kasu pole niikuinii miskit: varastatud pole midagi, sõrmejälgi kivilt ei võta, tunnistajaid ei ole ja kui saamegi kedagi kätte, kuidas me siis tõestame, et see just tema oli,? kostis politseinik, andes üheselt mõista, et säärase inimlolluse vastu on võimetud nemadki.