Looja suveräänsus

Mart Lepp 12. november 2004, 00:00

Peeter Ulase 70. juubeliks valmis tänavu kolm näitust. Kevadesse jäi raamatugraafikat haarav näitus ?Illustratsioon?, sügisesse aga kahest Tallinna erakogust eksponeeritud suurejooneline ?Fragmentaarium?. I-le paneb täpi kunstniku enda koostatud mahukas ülevaade kolmest sisukast perioodist vabagraafikas, mis mahuvad kenasti ära Adamson-Ericu muuseumi kitsukestesse ruumidesse. Näitusel õieti ei märkagi muuseumi saalide intiimsust, sest Ulase kunsti omalaadne maailm toob ruumi uue avaruse.

Peeter Ulas tõusis kunstiuuenduse ühe eestvedajana kuuekümnendail aastail meie graafika vaieldamatuks liidriks. Kunstniku varase loomingu pärlid valmisid pärast reisi Karjalasse. Neis töödes on nauditavalt põhjamaise looduse ürgsust ning karget ilu. Kuuekümnendatesse jäävad paljud Ulase graafika tuntud teosed: ?Magav laps?, ?Suur kammeljas? ja 1968. aastal valminud ?Ohver?. Viimast tööd seostati kuluaarides omal ajal kõigepealt sündmustega T?ehhoslovakkias. Ent kaardiatlase looja Olev Soans nägi selles hoopis visiooni kokkupigistatud Eestist. Kunstnik on nende käsitluste peale ise ikka muianud.

Seitsmekümnendail liikus Ulas teiste võimaluste suunas. Sürrealismihõngulistes pehmelakitehnikas töödes näeme teda suure virtuoosina, kunstniku maailmapilt üllatab sümbolite keerukuse ning mitmekihilisusega.

Pärast enam kui kümneaastast pausi graafikas, mil Ulas pühendus joonistuskunstile, tuleb ta üheksakümnendate keskpaiku suures formaadis abstraktse koega värviliste töödega, milles võluvad ehtulaslikult jõulised tundmused, kus kehastuvad meie maailma stiihiate pinged ning võimsus.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:27
Otsi:

Ava täpsem otsing