Vene kapital toob lauale ?ampanja ja kalamarja

"Kuhu lähed?" küsiti vihmaussilt. ?Lähen meestega kalale,? vastas see uhkelt. Kui Eestisse tuleb ohtralt Vene kapitalil investeeringuid, siis kas võib juhtuda, et Eesti riik satub vihmaussi ossa, kes lihtlabaselt alla neelatakse?

Äripäeva toimetuse arvates ei peaks me Vene investeeringuid kartma, lõpptulemuse seisukohalt ei ole välisinvesteeringute lähteriigil tähtsust.

Millegipärast tekitab sõna ?vene? paljudes poliitikutes ja suurel osal elanikkonnast allergilist hirmu. Ajalugu on pannud meid kõigesse Venemaalt ja venelastest lähtuvasse suhtuma eelarvamusega, mis ei ole aga parim abimees Eesti majanduse tulevikus. Ainult tahavaatepeeglisse vaadates ei saa autot edasi juhtida.

Meenutame, kui aktiivset lobitööd tegid siin Narva Elektrijaamade erastamisprotsessis Ameerika Ühendriikide saatkond ja potentsiaalse kosilasfirma NRG Energy juhid. Eesti sai kuulda jõupositsioonilt manitsusi kuni meelevaldsete ähvardusteni välja, et ilma NRG Energyta ei pääse Eesti ka Euroopa Liitu. Ehkki iga riik kaitseb oma investeeringuid mujal maailmas, pole Vene saatkonnalt Eestis riikliku poliitika ja majandushuvide nii tugevat ja selget seostamist kuulda olnud.

Me peame äärmiselt positiivseks mis tahes väliskapitali investeeringuid Eestisse n-ö nullist alates ? et ei osteta üles juba tegutsevat firmat oma turuosaga, vaid investeeringuobjekt rajatakse algusest lõpuni ise. Nii on toimunud näiteks Ahtme vagunitehasega, mille enamusomanik on Venemaa tööstusgigant, Sverdlovski oblastis tegutsev Uralvagon-zavod. Tehase toodangumahuks on planeeritud 1,5 miljardit krooni aastas.

Kui Ahtme tehases ehitatakse tsisternvaguneid, siis ei kahjusta see kuidagi Eesti julgeolekut, vaid pigem suurendab seda, sest siinne tehas on Venemaale majanduslikult vajalik. Samuti aitab transiidiäris konkurentsi tekitada raudteeoperaatorite suurem arv ? paljud neist on Vene kapitalil, nagu Spacecom, Westgate Transport OÜ, Russian Estonian Rail Service AS, AS Trendgate. Ja need on omas valdkonnas edukad ettevõtted.

Peame loomulikuks, et meie lähemad naabrid Soome ja Rootsi on Eestisse palju investeerinud. Kuigi Venemaaga on meil ühine piir (formaalselt ? kontrolljoon), on vene investorid millegipärast persona non grata. Nad ei ole seda mitte millegagi ära teeninud.

Tõsi, äri ja poliitika hoiatav näide on Venemaa Jukos. Teadmata küll kogu tausta, tegi riigivõim ühele väidetavalt lääneliku töökultuuriga suurfirmale möödaminnes üks-null ära. Me ei tea täpselt, milline on Eestisse tulevas Vene kapitalis era- ja riigikapitali vahekord. Seda viimast kardame me ilmselt kõige rohkem. Ometi tundub vähetõenäoline, et Vene riigikapital saavutaks mingis valdkonnas monopoolse seisundi, selleks on Eesti iseenesest väiksele turule tulijaid igas valdkonnas liiga palju.

On tunduvalt parem, kui Vene kapital tuleb siia otseteed pidi, mitte ringiga offshore?ide või varifirmade kaudu. Leedulased arvasid, et müüvad oma Ma?eikiu naftatöötlemistehase ameeriklastele, ent tegelikult omandas selle Vene kapital. Parem juba ausad, heanaaberlikud ja vastastikku kasulikud suhted.

Autor: ÄP