Euroopa Keskpank intressidega teelahkmel

Pärast kaheaastast pausi on Euroopa Keskpank lõpuks tõstnud oma intressimäära veerandi protsendipunkti võrra. Pank üritab taastada oma usaldusväärsust inflatsiooni ohjeldajana, kuid see ettevõtmine võib ohustada õrna majanduskasvu eurotsooni suurimates riikides.

Viimasel kahel aastal on -Euroopa Keskpanga kohta tehtud palju kriitikat ühekülgse rahapoliitika pärast. Hoolimata majanduslangusest eurotsoonis, hoidus keskpank järjekindlalt intresside alandamisest ning need püsisid 2 protsendi tasemel, kuni eelmise aasta novembri lõpuni.

See põhjustas kriitikat, eriti nende poolt, keda innustas USA Föderaalreservi esimehe Alan Greenspani meetodid buumijärgse majanduse turgutamisel. Greenspan langetas intressid võimalikult madalale ning hoidis need seal, kuni oht oli möödas.

Euroopa pikaldane intressipoliitika oli kriitikute väitel üks põhjus, miks Euroopa majanduskasv oli ikka veel vaevaline, samal ajal kui USA majandus juba kiiresti kasvas. Numbrid näitavad, et USA majandus kasvas 4,3protsendilise aastase kasvukiirusega ja Euroopa Liidu oma 2,6protsendilise kiirusega.

Analüütikud, kes olid oodanud Euroopa Keskpangalt aktiivset sekkumist, said lõpuks oma tahtmise. Detsembri alguses tõstis pank intressi veerandi protsendipunkti võrra ja see on nüüd 2,25 protsenti. See oli esimene intressitõste Euroopa Keskpanga poolt rohkem kui viie aasta jooksul.

EKP käik ei olnud üllatav, keskpanga president Jean-Claude Trichet oli juba mitu nädalat varem teinud selgeks, et aeg intresside tõstmiseks on küps. Detsembri inflatsioon eurotsoonis oli 2,2 protsenti, mis on küll vähem kui rekordiline 2,6 protsenti septembris, kuid ületab märgatavalt EKP soovitava eesmärgi: 2 protsenti.

Vaevu seitsmeaastane EKP, kes alles püüab tõestada oma usaldusväärsust, kiirustas inflatsiooni ohjeldama, enne kui sellest kujuneb tõsine oht hinnastabiilsusele.

Kuid Trichet peab tegutsema ettevaatlikult. Kõrgemad intressimäärad tähendavad tugevamat valuutat, mis võib mõjuda halvasti ekspordile, mis omakorda võib määrata majanduse taastumise euroalal. Näiteks on Itaalia praegused majandusprobleemid vähemalt osaliselt põhjustatud euro kasutuselevõtust.

Varsti pärast seda, kui Trichet teatas, et kõrgemad intressimäärad on ilmselt tulekul, hakkas euro dollari suhtes tugevnema. Trichet reageeris kiiresti, teatades, et EKP intressitõste ei muutu siiski trendiks.

Samas peab Trichet valuutaturgude kõrval muretsema ka poliitikute ja huvigruppide pärast, kes on intresside tõstmisele jõuliselt vastu. Intresside tõstmisele eelnenud päevadel ühinesid äriliidrid, pankurid ja ametiühingud nurisemaks intressitõste kahjuliku mõju üle. Nende kinnitusel ohustaks intresside tõstmine majanduse taastumist ja jätaks palju inimesi tööta.

Vastukäiguna mainisid mitmed keskpanga poliitika kujundajad eri intervjuudes, et intresside tõstmine on parim tee pikaajalisele majanduskasvule. Kuid Trichet kinnitas siiski, et ta ei kavatse jätkata vahetut intressimäärade tõstmist. "Me ei pühendu intressimäärade tõstmise seeriale, kuid me hoiame silma peal kõikidel faktoritel, mis on riskiks hinnastabiilsusele," rääkis Trichet.

See sõnum hoidis eurot dollari suhtes tagasi ja võttis EKP-lt maha osa avalikkuse survest.

Kui eurotsooni inflatsioon püsib 2protsendilisest eesmärgist kõrgemal, peab Euroopa Keskpank siiski uuesti intresse tõstma. Ja sellisel puhul ei saa mõelda sellele, kui palju see valuutaturge või poliitikuid pahandab.

Euroopa olukord on veel eriti keeruline, sest eurotsoon ei ole optimaalne valuutatsoon. Riigid on oma majandustsüklites erinevatel kohtadel. 2004. aastal kasvas Itaalia SKP näiteks ainult 1,2 protsenti, samal ajal kui Iirimaa oma kasvas 4,5 protsenti.

Nendel riikidel aga ei ole enam võimalik kasutada rahapakkumist oma majanduskasvu mõjutamiseks. Ka ei saa nad kasutada lõtva eelarvepoliitikat, sest Maastrichti kriteeriumid ei luba 3 protsendist suuremat eelarvepuudujääki. Tegelikkuses on Saksamaa ja Prantsusmaa ning mõned väiksemad riigid seda reeglit juba rikkunud.

Samuti pole Euroopa Liit suutnud ellu viia muid poliitikaid, nagu näiteks teenuste ja tööjõu vaba liikumine. See paneks tööjõu ja kapitali liikuma, mis omakorda leevendaks piirkondlikke asümmeetriaid suurtes valuutatsoonides, nagu näiteks USA. Suutmatus ellu viia muid poliitikaid paneb aga EKP ebameeldiva valiku ette.

Ta peab kas aeglustama niigi nõrka majandust Itaalias või riskima majanduse ülekuumenemisega kiiremini arenevates riikides.

Intressimäärade tõstmisega venitamine on sama rumal kui nende tõstmisega kiirustamine.

President Ronald Reagani aegne Fedi esimees Paul Volcker oli sunnitud tõstma intresse peaaegu 20 protsendini enne, kui ta suutis taastada oma maine inflatsiooni vastu võitlejana. Ta surus küll alla kahekohalise inflatsiooni, kuid paiskas USA majanduse halvimasse olukorda pärast 1930ndate Suurt Depressiooni.

Ka praegune USA keskpanga poliitika on tähelepanuväärne. Intressimäärad lasti 1 protsendi tasemele, kus need olid suhteliselt pikka aega.

Nüüd on aga inflatsioon taas pead tõstmas ja intresse on kergitatud juba 13 korral. Kuigi intresse on nii palju kordi tõstetud, tuleb siiski tunnistada, et paar intressitõstet on USA Föderaalreservil veel varuks. Fedi järgmine võimalus intresse tõsta on 31. jaanuaril ja 1. veebruaril toimuvatel keskpanga koosolekutel.

Ka Euroopa Keskpanga puhul prognoositakse, et pangal on mõned intressitõsted varuks. Samas võib panka tagasi hoida kõrvaltoodud loos kirjeldatud asjaolu, et majanduskasv on mõnes riigis veel liiga õrn. Samas ei kahelda intresside tõstmisel inflatsiooniohu korral.