Mängur, võta raha välja!

Kasiino kuldreegel ütleb, et raha tuleb välja võtta, kuniks oled võidulainel. Tunni pärast ei pruugi sul olla enam midagi. Paraku eirab keskmine eestlane seda põhitõde kinnisvaraturul. Iga kaelakandev kodanik mäletab, mis juhtus Eestis aastatel 1997-1998.

Eesti majandus kasvas mürinal, ent kuskil tekkis justkui nähtamatu viga. Mäletatavasti algas allakäik "Aasia majandusimest". Paraku see ime ei kestnud igavesti ning finantskriis kandus hiidlainena meieni välja. Hullumeelselt idamaadesse investeerinud Venemaa majandus muutus ahervaremeks, mistõttu kukkusid kokku ka Venemaaga tihedalt äri ajanud Eesti ettevõtted. Ajakirjandus näris mõnuga praegu üliedukate ärimeeste ebaõnnestumisi ning lajatas igale inimesele, kel väikegi tagasilöök oli, luuseri või lausa pankrotimeistri märgi otsaette.

Aasta varem läksid inimesed hulluks. Iga koolipoiss teadis peast Ühispanga aktsia hinda ning igal õhtul arvutati kokku päeva virtuaalsed aktsiatulud. Vara väärtus kasvas ju päevadega, tõsiselt tundsid muret mõned üksikud. Hea näide on Itaalia investor Ernesto Preatoni, kes tollal prohvetlike tehingutega lausa ärigeeniuse tiitli teenis (tõsi, hiljem see hinnang veidi muutus). Need olid inimesed, kes andsid endale aru, et tegu on mängurahaga, kuniks aktsiad olid väärtpaberikontol ning nende eest süüa osta ei saa.

Teatavasti lõhkes aktsiamull varem, kui Venemaa kriis meid tabas. Kõlab targutamisena, ent siiski: kas ettevõtjad ei oleks suutnud säästa oma aastate jooksul üles ehitanud firmasid ning neile raha teeninud inimeste töökohti, kui nad poleks aasta varem oma raha aktsiakasiinos lihtsalt sirgeks löönud? Kui vaevaga kogutud miljon oleks vedelenud tollal ülimõttetu tootlusega näival deposiitkontol - peaasi, et mitte Maapangas - siis see miljon oleks võinud päästa palju.

1998. aastal mõtiskles tollane majandus- ja kommunikatsiooniministri nõunik, Eesti üks aktsepteeritumaid majandusteoreetikuid Heido Vitsur, et ?seekord jääb õigus pühakirjale ja üle seitsme aasta muretult elada ei saa?. Nüüd on üle seitsme aasta möödas. Elu on ilus nagu 1997. aasta südasuvel. Kui võrrelda praegusi ning tolleaegseid trende, siis on jahmatavaid sarnasusi.

Taaskord on riigisisene tõus sattunud aega, mil mujal maailmas hakkavad asjad pehmelt öeldes kiiva kiskuma. Erinev on vaid see, et tegu pole enam aktsia-, vaid kinnisvarakasiinoga. On tervitatav, et inimesed soetavad endale elatustaseme kasvades kvaliteetsema eluaseme. Kui ka kõik hakkab allamäge minema, küllap kodu eest jõutakse ikka hoolitseda. Kõigepealt tehakse mööndusi igapäevastes tarbimisharjumustes, siis läheb auto liisingufirmasse tagasi ja alles pärast seda hakatakse tõsiselt mõtlema koduvahetusele. Kehvemuse suunas.

On olukord, mil vähegi vabaks jäänud raha suunatakse kinnisvarasse. Pooled uute kortermajade akendest on õhtuti pimedad. Inimeste kinnisvarainvesteeringuportfellid on suuremad, kui esialgu näib. Suvaline inimene teab täpselt, kui palju maksab korter selles ja selles linnaosas.

Järgnev näide tundub aga lausa majandusõpikust võetud. Kaks kuud tagasi vahetasin auto välja ning pidin olude sunnil sõitma kiiremaid otsi taksoga. Hämmastav, millised on taksojuhtide teadmised kinnisvaraturust! Lobamokad, nagu nad on, rääkisid mulle ideedest ja nägemustest, mis ajasid kananaha ihule. Tublide sohvrite ideoloogiad sarnanesid nagu kaks tilka vett: 100 000 krooni sisse, miljon välja. Tule taevas appi! Selge, et selline olukord ei kesta igavesti ning mingi hetk kiilub turg kinni. Kas just hinnalangus aset leiab, pole kindel. Lihtsalt nõudluse ja pakkumise vahekord muutub pöördvõrdeliseks: praegu lühiajaliselt investeerinud inimesed paiskavad mingi hetk kogu oma vara turgu ning ostjaid jääb müügisurve jaoks väheks. Tulemus on, et vähegi kehvema vara puhul lihtsalt ei leidu soovitud tasemel ostjat ning raha, olgu see siis oma või laenatud, jääb kinni.

Kui aga samal ajal tekib makromajanduslik surve, siis on tulemused ettearvamatud. Oodatud intressitõus kogub tuure, juba potsatavad postkastidesse teated laenu kuumakse suurenemise kohta. Põhjamaade pensionäride raha, mis on Eestis pea monopoolset seisust omavate Rootsi ja Soome pankade poolt Ida-Euroopa laenuvajadusi rahuldama suunatud, hakkab otsa saama ning mingil hetkel on nad sunnitud raha juba oluliselt kallimalt mujalt peale laenama. Lääne-UEuroopa kinnisvaraturud näitavad vastavalt aasta-kaks tagasi välja öeldud hoiatustele varisemise märke. Rääkimata USAst, kus spekulandid loobuvad positsioonidest suisa miinusega. Tehingute arv on kohati kahanenud ligi poole võrra, kurjakuulutav lainetus on alanud.

Kallid sõbrad: kui teil ei ole plaanis soetada endale lihtsalt kodu või investeerida koos kriisikavaga minimaalselt viie aasta perspektiivis, siis võtke raha välja. Seda tuleb teha, kuni oled võidus.