Torino olümpia algab piirkonna probleemidest hoolimata

Huvi taliolümpiamängude vastu on plahvatuslikult kasvanud eriti viimasel ajal. Osavõtvate riikide arv hakkab lähenema sajale. Eestlastel on põhjust uhkust tunda, sest nemadki kuuluvad tegijate hulka.

Pärast viiekümneaastast vaheaega on mängude korraldajaks taas itaallased. Vahe on ainult selles, et kui 1956. aastal olid mängud tuntud mägikuurordis ja talipordikeskuses Cortina d'Ampezzos, siis nüüd on võõrustajaks suur tööstuslinn Torino, mis kannab aga ka hüüdmine "Alpide pealinn".

Torino käsi ei ole leebelt öeldes hästi käinud, sellepärast loodetakse olümpiamängudest kogu Piemonte piirkonnale uut hingamist. Torino hädad on olnud seotud Fiati autokontserniga, mis koos metallitööstusega on olnud linna põhiline tööandja. Tükk aega pankroti serval kõõlunud Fiat on üle nelja aasta tänavu küll jälle kasumisse jõudnud, kuid vahepealne kõhnumiskuur on linnas tööta jätnud 40 000 inimest. Mõistagi oli sellises olukorras olümpiamängude korraldamise õiguse saamine peaaegu nagu õlekõrs uppujale.

Aga nii lihtsalt asjad ei käi, eriti Itaalias. Iga teise riigi valitsus oleks olümpiamängude korraldamise õiguse võitmise puhul rõõmust lakke hüpanud ja teinud kõik, et need õnnestuks.

Meediamagnaadist peaministri Silvio Berlusconi parempoolsele valitsusele ei istu Torino, kus tavapäraselt on võimul vasakpoolsed. Seetõttu jäi valitsuse panus loodetust palju väiksemaks. Mis ühtlasi tähendas, et sponsorlusest keeldusid ka paljud Roomas tegutsevad suurfirmad. Asi läks isegi nii väiklaseks, et Itaalia olümpiakomitee liikmed ei ilmunud 2004. aasta lõpul pressikonverentsile, kus Torino tutvustas mängude maskotte - lumepalli Neve ja jääkuubikut Gliz. Nad väitsid lihtsalt, et neid polnud kutsutud.

Rahvusvahelisele Olümpiakomiteele (ROK) hakkas see asi juba tõsiselt muret valmistama. Olukord lahenes siis, kui Itaalia valitsus saatis Torinosse oma esindajaks spordiminister Mario Prescante. Prescante on kauaaegne ROKi liige ja olnud Itaalia võistkonna juht 13 olümpiamängudel, tema autoriteet riigis on suur.

Kõigele vaatamata ei ole Torino olümpiamängude korraldamisega koonerdanud. Olümpiaga seotud otsesed kulud küünivad 54 miljardi kroonini. Selle raha eest on täielikult uuendatud olümpiastaadion, ehitatud rohkesti uusi spordiobjekte, kolm olümpiaküla ja kaks suurt meediakeskust. Torinosse oodatakse 2600 sportlast, 10 000 ajakirjanikku ja üle miljoni turisti. Isegi ilmataat on lahkeks läinud ja katnud pikka aega lumeta olnud Torino ümbruse mäed paksu lumevaibaga.

Olümpiarajatised moodustavad ainult ühe osa Piemonte piirkonna suurest investeerimis- ja arendusprogrammist, mille suurrahastaja on Euroopa Liit. Selle kohaselt pumbatakse sealsesse arengusse aastail 2005-2009 üle kahesaja miljardi krooni.

Kohaliku kaubanduskoja juhi Massimo Deandreisi sõnul peaks iga investeeritud miljon juurde looma 21 uut töökohta. Püütakse vabaneda suurest auto- ja rasketööstuse sõltuvusest ning panna rohkem rõhku ehituse, hotellinduse, turismi ja infotehnoloogia edendamisele.

Ka värsked olümpiarajatised püütakse rakendada selle eesmärgi teenistusse. Linnavõimud tahavad luua pärast mänge fondi, mis koordineeriks kõigi olümpiarajatiste kasutamist. Sel moel loodavad nad teenida 2,4-2,6 miljardit krooni aastas. Paraku on jälle asi takerdunud valitsuse taha, kes ei ole seni soovinud sellise fondi rajamist toetada.

Rahvusvaheline huvi Torino vastu on kasvanud. Sel aastal peetakse seal veel vehklemise maailmameistrivõistlused. Tuleval aastal kogunevad arhitektid sinna üleilmsele kongressile ning 2008. aastal on Torino valitud aasta disainilinnaks.

Täna süüdatav olümpiatuli jääb põlema 17 päevaks, mille jooksul jagatakse 84 medalit.

Valdkond, kus valitsus pole saanud kokku hoida, on olümpiamängude kulukate turvameetmete rakendamine. Olümpiamängude turvamise kulud on kasvanud eriti pärast 1972. aasta Müncheni olümpiamängude terroriakti ja 11. septembri sündmusi. Kiita pole ka hetkeolukord, mil terve moslemimaailma vihapursked on suunatud Põhjamaade ja eriti Taani vastu.

Torino mängude turvaeelarve on 1,5 miljardit krooni, mis moodustab siiski üksnes murdosa Ateena mängude 13miljardilisest turvaeelarvest. Torino mänge turvab kokku 15 000 politseinikku.

Itaalia siseministri Giuseppe Pisanu sõnul ei peljata niivõrd islami terroriste, kuivõrd maailmastumisvastaseid ja anarhiste, keda üleilmsed foorumid on tõmmanud ligi nagu mesipuu karuotti. Osa meeleavaldusi on sihitud Torino lähedale raudtee rajamise vastu. Muu hulgas on see sundinud korraldajaid muutma olümpiatule teekonda.

Vahetult mängude eel suutis ROK Itaalia valitsusega lahendada ühe viimase probleemina dopinguteema.

Tänu sellele ei ole karta, et ükski olümpiaatleet võib Itaalia vanglasse sattuda. Enne ei olnud see välistatud, sest 2002. a Itaalias jõustunud seaduse kohaselt võidakse sportlane keelatud ainete kasutamise eest kuni kolmeks aastaks vanglasse saata.

Itaalia teatas algul, et see seadus kehtib ka olümpiamängude ajal. Kompromisslahenduse kohaselt läheb dopingut kasutanud sportlane Itaalia kohtu alla, kuid saadud karistuse võib kanda väljaspool Itaaliat. ROKi president Jacques Rogge ütles, et on saavutatud lahendusega rahul.

Kokku tehakse olümpia ajal 1200 dopingutesti. Maailma Antidopingu Agentuuri (WADA) juht Dick Pound vihjas, et WADA on välja töötanud uusi meetodeid salaainete kasutamise kindlakstegemiseks. "Mõned sportlased võivad saada samasuguse üllatuse osaliseks nagu Johann Mühlegg ja Larissa Lazutina Salt Lake Citys," lisas ta.