Olümpiavõitja kuupalgaks 5000 krooni

Aivar Hundimägi 23. veebruar 2006, 00:00

Olümpiavõitjad Kristina Šmigun ja Andrus Veerpalu on nagu kärbsepaberid, kes enda külge tüütuid putukaid tõmbavad. Kõik tahavad nende kõrval särada ja sumiseda ning sportlaste saavutused enda kasuks pöörata. Majandusminister Edgar Savisaar on muidugi selle kärbseparve esirinnas.

"Sellel mehel sõitis küll katus pealt ära," oli esimene mõte, kui olin lugenud Savisaare ettepanekut tõsta olümpiavõitjatele makstav preemia 600 000 kroonilt 600 000 eurole ehk enam kui 9 miljoni kroonini. Esimesest emotsioonist üle saades aga mõistsin, et tema algatuses ei ole midagi üllatavat. See avaldus ilmestab hästi Savisaare kui poliitiku olemust.

Savisaar sarnaneb rikkast perest pärit noormehega, kellele meeldib kõrtsis teistele välja teha ning kes ei pea murdma pead selle üle, et kunagi saab raha otsa. Teda kannustab eneseupitamise vajadus ning ta teab, et erinevatele huvigruppidele raha loopimine aitab tal populaarsust võita. Savisaar käitub kui ühepäevaperemees, kes õhinal sügisel saaki koristab, aga kes unustab ära, et on olemas ka kevad ning suvi. Selleks, et saaki korjata, tuleb see aga esmalt külvata ning ka põldu hooldada.

Minu arvates ei peaks maksumaksja raha kulutamise üle otsustajad murdma pead tänaste olümpiavõitjate preemiasummade suuruse teemal. Reeglid on paika pandud ja nüüd pole neid vaja kiirkorras muuta. Poliitik peab mõtlema laiemalt ja nägema kaugemale ette.

Laiemalt mõtlemise all pean silmas seda, et tänases Eestis on üheksa miljonit olümpiavõidu eest liiga suur summa. Eesti elu ei koosne ainult suusatamisest. Samal ajal olümpiavõiduga jagas valitsus meie kultuuritippudele n-ö elutööpreemiaid. Jaan Krossi ja Jaak Soansi premeeriti 300 000 krooniga. Ka olümpiavõitu võib pidada elutööks, seetõttu võiks preemiasummad olla võrreldavad.

Sportlaste premeerimisel on oluline järjepidevus. Savisaar ei anna endale aru, et lisaks suusatamisele on hulk teisi spordialasid ja terve hulk tublisid sportlasi. Kui me täna otsustame maksta olümpiakulla eest 9 miljonit krooni, siis peab riik sarnaste preemiasummadega tunnustama ka järgnevatel olümpiamängudel kõrgele kohale jõudvaid sportlasi. Ma ei ole aga veendunud, et Eesti suudab tagada järjepidevust, sest Savisaare pakutud summa on väga suur. Suur just siis, kui me vaatame, palju üldse riik aastas spordile kulutab. Näiteks investeeriti möödunud aastal spordirajatistesse 100 miljonit krooni.

Või võtame stipendiumid. Selle asemel, et üritada teisi preemiasummadega üle trumbata, võiks Savisaar küsida erakonnakaaslasest kultuuriministrilt Raivo Palmarult, miks viimane loobib tänaste sporditippude suunas sandikopikaid.

Palmaru otsustas 2005. a teisel poolel maksta Kristina Šmigunile 5000 krooni stipendiumi kuus. Sama suure summa vääriliseks hindas minister suusatajatest ka Andrus Veerpalu ja Jaak Mae tööd. Nii kõrget stipendiumi saavad aga vähesed. Enamik Palmaru poolt stipendiumi vääriliseks hinnatud sportlastest peab leppima 2000 krooniga. Võrreldes 8000kroonise keskmise palgaga on see nadi summa. Kuna veel mõned kuud tagasi pidas Keskerakond olümpiavõitjale sobivaks kuutasuks 5000 krooni, siis ei saa Savisaare pakutud 9 miljonit tõlgendada teisiti, kui katsena ronida Šmiguni kõrvale pjedestaalile.

Parem pole olukord ka noortespordi rahastamisega (vt graafikut), mille eest vastutab samuti Keskerakond ehk kultuuriministeerium. Just Keskerakonna prioriteetidest sõltub see, kas saame ka järgmistel olümpiamängudel kogeda võidurõõmu.

Kui Savisaare spordilembus oleks siiras, siis teeks ta täna tööd selles suunas, et kasvaksid peale uued sangarid. See ei ole aga talle kasulik, sest vanusepiirangu tõttu noored sportlased valimas käia ei saa.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing