Reede 24. veebruar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Hando Sinisalu peab lapsjuhtide läbilöögivõimet kesiseks

Marko Liibak 09. märts 2006, 00:00

Eesti Konverentsikeskusega ühist turundusprojekti BestMarketing vedav Hando Sinisalu on juhtivatel kohtadel tegutsenud alates ülikoolipäevist.

Ise alustanud nii-öelda lapsjuhina, räägib ta praegu neist skeptilise muigega. Sinisalu arvates nad "lastehaigused" ära põdenud ühiskonnas enam läbi ei lööks.

Erinevalt mõne juhi või omaniku unistusest jõuda "ärateenitud" jõudeeluni on ta oma praeguse tööga rahul ja õnnelik.

Milline on teie hinnangul korrektne ja hea juhtimine?

Põhimõtteliselt võib ju kõik ka üksi ära teha. Vahe on aga selles, et üksi tehes on energia, aeg ja vaimsed võimed piiratud ühe inimese võimetega. Juhtimise puhul on oluline veel iseenda juhtimise oskus.

Iseküsimus on see, kui palju on võimalik juhtimist õppida. Kindlasti saab ära õppida kindlad tehnikad, kuidas mingit protsessi juhtida. Juhtimise puhul mängib ka olulist rolli inimese talent, tema iseloomuomadused. Oluline on inimese võime teisi mõjutada ja innustada. Seda on üsna raske õppida - see võime kas on või ei ole.

Milline osa on kogemustel?

Jah, vähesed kogemused võivad osutuda takistuseks. Alustasin ju isegi omal ajal tööd juhtivatel kohtadel 20ndates eluaastates. See oli ajal, mil paljud juhid olid noored. Meie peaministergi oli tollal 33aastane.

Kogemuste kasinust on teatud määral võimalik kompenseerida noorusliku energia ja entusiasmiga. Kuid samas võivad kogemused seada liigseid piire.

Mis mõttes piire?

Kui varem pole mingi teatud asjaga hakkama saanud, siis leiad, et seda polegi võimalik teoks teha. Takistuseks võib saada ka inimese liigne ettevaatlikus. Samas keegi teine väheste kogemustega läheb oma algaja õnnega külmalt peale ja teeb asja ära. Ta ei oska midagi karta.

Kas praegusel ajal veel lööksid lapsjuhid läbi?

See on järjest raskem. Kui vaadata "välja kasvanud" ühiskondi, sarnaneb Eesti aasta-aastalt üha rohkem igavate euroriikidega. Vanas Euroopas on lapsjuhte väga vähe.

Lapsjuhtidel on eelis uutes valdkondades, nagu IT või muu tehnoloogia. Väga kiiresti arenevates valdkondades võivad varasemad kogemused muutuda piiravaks ja seega on entusiastlikel lapsjuhtidel teatud eelised.

Kuidas te endise lapsjuhina praegu neisse suhtute?

No kerge muigega. (Jutt takerdub pikka muhelusse - toim.) Pigem on võimalik olla "lapsettevõtja". Ettevõtlus ei küsi vanust; kui tekib mõni hea idee, võib hakata seda ellu viima. Kui aga olla nii-öelda palgaline suure ettevõtte lapsjuht, siis tänapäeval on sellisel küll väga raske hakkama saada. Inimeste juhtimise töös on vaja teatud elukogemust. Aga ettevõtjal ei pruugigi näiteks palju alluvaid olla - väikeettevõtet võib ju teha koos sõbraga.

Veel kümmekond aastat tagasi võis lapsjuhtidel olla teatud edumaa, kuna vanad tegijad enam ei kõlvanud ning lapsjuhi eeliseks oli parem võõrkeeleoskus või oli ta saanud midagi välismaal "nuusutada".

Kas juhtimise teooria ja praktika lähevad tegelikkuses kokku?

Juhtimise õppimise puhul on minu hinnangul hästi olulisel kohal kõikvõimalikel konverentsidel ja seminaridel osalemine. Sealt saab visioone ja ideid. Oluline on kuulda teiste juhtide kogemusi ning nii-öelda meistritelt õppimine on väga kasulik.

Puhtalt teoreetilise juhtimise õppimise puhul, kui mõelda ülikoolides õpetatava või õpikute peale, siis pigem saab õppida käsitöö poolt - kuidas mingit kindlat protsessi juhtida.

Kuid juhtimine kui võime on siiski rohkem isiksusega seotud - inimesel kas on "liidrigeenid" või ei ole. Samas ei piisa ainult "liidrigeenist" - ka teooria õppimine ja praktiliste kogemuste omandamine on oluline.

Kas teil on "liidrigeen"?

Kindlasti on. Ma olin juba kooli ajal neljandast klassist alates klassivanem. Juba kooli ajast on nii sattunud või on mind valitud mingi asja juhiks - olgu see klassivanem või ülikooli ajal kursusevanem, siis hakkasin erinevaid ettevõtteid juhtima.

Milline erinevus on üleminekuajal ning praegu töötamises?

Praegune töökeskkond on töötajasõbralikum. Algusaegade kauboilik praktika ning "verine ja hirmus" ööpäevaringne töömurdmine on kindlasti vähenenud, rahulikum on.

Parem elu on aga nüüdseks hakanud Eesti arengut mingil määral pärssima. Elu on parem, inimesed mugavamad ning varasemat indu ja energiat on palju vähem.

Samas on ju tore, kui inimestel läheb hästi ja peab varasemaga võrreldes vähem töötama, kuid pikas perspektiivis võib see riigi arengule takistavaks osutuda.

Ma ise olen pigem ameerikaliku kui euroopaliku majandusmudeli pooldaja.

Kas töönädal võiks olla lühem?

Selle idee pooldajad lähtuvad sellest, et see tõstab tööviljakust, sest kokkvõttes pole oluline tööl oldud tundide arv, vaid tulemus.

Minu hinnangul on töö mõiste muutunud. Kindlasti on töökohti, näiteks kassapidaja, kus on selgelt normeeritud tööülesanded ning töötunde saab kindlal alusel mõõta. Samas on valdkondi, kus tööajal pole selgeid piire.

Ma ei tea, palju päevas töötan, ma ei oska sellele küsimusele vastata. Ma teen seda ilmselt kogu aeg, sest töö ja eraelu on tänapäeval niivõrd palju põimunud. Töötan näiteks vahel lisaks päevaajale õhtuti või nädalavahetustel, kuid samal ajal tegelen klassikalisel tööajal ka isiklike asjadega. Kui sa teed sellist tööd, mis sulle tõeliselt meeldib, pole ka tähtis, mitu tundi sa seda teed.

Tänapäeval on üha raskem era- ja tööelu teineteisest lahutada. Töö mõõtmisel on kriteerium lõpptulemus, mitte töötatud tundide arv.

Olete tulemusele orienteeruv inimene?

Jah, kindlasti. Minu jaoks ei ole väga oluline tööformaat või mingi konkreetne protsess, kuidas mingit tööd tehakse. Oluline on, mis sellest lõpuks välja tuleb.

Olles töötanud eri riikides, kas eestlased julgevad vastutada?

Eesti inimesed on üldiselt usaldusväärsed. Ilmselt loeb siin ka meie ajalooline ja kultuuriline taust. Eesti inimesed on üldiselt kõrge töökultuuriga ja vastutustundlikud, teatud eranditega. Peetakse lubadustest ja kellaaegadest kinni - ei saa kurta.

Tegeledes palju rahvusvahelise äriga, on minu jaoks selgelt eristunud "põhja" ja "lõuna" töökultuur. Minu kõige negatiivsem kogemus on olnud itaallastega. Seda ei saa üldistada kogu rahvale, kuid Itaalia firmadega asjaajamine on tõsine katsumus.

Miks?

Sest mitte miski ei toiminud ja kogu protsess oli pea peale pööratud. Ühestki tähtajast kinni ei peetud, venitati, valetati ning meie suhtes oldi usaldamatud. Hämmastav kogemus oli.

Kuidas suhtute "homse-varna-viskajatesse", teie vist nende hulka ei kuulu?

Üritan vabaneda sellest, et jätan asjad tihti viimasele minutile. Teen need ära siis, kui stressist tekib energia, mis annab hea produktiivsuse. Nii suudan ma hästi lühikese aja jooksul palju ära teha. Samas on sageli ka nii, et idee on peas juba pikka aega küpsenud, viimaseks hetkeks on asi peas valmis ja jääb vaid vormistamise küsimus.

Kui 1995. aastal kuulutas kolme päevalehe ühinemisel tekkinud Eesti Päevaleht konkursi korraga kõigi juhatuse liikmete leidmiseks, komplekteeriti kogu meeskond, kuid juhatuse esimeheta. Kes seda suppi helpida soovinukski - kümnetesse miljonitesse küündiv kahjum ning kolme erineva meeskonna, arvutisüsteemi ja isegi majakorruse kokkusulatamine ühtseks toimivaks ettevõtteks. Lisaks tugevate isiksustega omanikud. Nii oli kõigile kergeks üllatuseks, kui viimaks kutsuti Tartust konkureerima keegi Hando Sinisalu, (Rein) Kilgi mees Lõuna-Eestist, nagu teda algul tagaselja nimetati.

Loomulikult ei andnud keegi Handole sadat kriitikavaba päeva. Jõulised ja karismaatilised omanikud Hans H. Luik ja Marek Strandberg ihkasid olla juhtiva, moodsa ja kasumis lehe omanikud, tulistades juhatust erakordsete ja eripalgeliste ideede ning nõudmistega.

Laveerimine kriitikast tulvil alluvate, noore ja kärsitu juhatuse ning enesekindla nõukogu vahel oli tõeline kübaratrikk. Kuid Sinisalu oli vana rahu ise. Raudne närvisüsteem on see, mis sellest teatrit täis ajast esimesena meelde tuleb.

Nii pälvis Hando ja ka kogu Eesti Päevalehe juhtkond omanike usalduse ja ühiselt tiriti firma kahe aastaga kraavist välja. Täna on isegi naljakas mõelda, kuidas Sinisalu palkas suure raha eest nõustajaks Taanist kurikuulsa päevalehe Jyllands-Posteni suurima rivaali Berlingske Tidende endise ärijuhi, et Eesti Päevalehe toimetust ja äripoolt ühtseks juhtkonnaks sulatada. Ilmselt hakkab Kalle Muulil (Eesti Päevalehe endine peatoimetaja - toim.) sama lõbus kui minulgi, meenutades neid Taanist toodud valgeid "abisärke", mille selgatõmbamisel ilmus meie kõigi südamele kiri "EPL TOP TEAM".

Kuid sellega oli jää murdunud ja omanikudki ei kahelnud enam väliskonsultantide mõttekuses. Sinisalu on tõeline "vaga vesi, sügav põhi". Kuldne juht.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing