Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Tööstusettevõtte finantseerimise meetodi valik sõltub soetatavast varast
Krediidi planeerimise esmase ülesandena tuleb ettevõtjal välja valida konkreetne investeerimisobjekt - seade, tootmisliin, transpordivahend, IT-riistvara vms.
Klassikalise lähenemise alusel tuleks kõik teisaldatavad, hea likviidsuse ning tagatisväärtusega põhivahendid finantseerida liisinguga ja kinnisvaraobjektid ning komplektsemad tööstuslahendused pikaajalise pangalaenuga. Keerukamate investeerimisobjektide puhul on finantseerimislahendustesse kätketud mitmed finantseerimisteenused: pangagarantiid, liising, pangalaen, struktureeritud võlakirjad jmt.
Rahastamisotsuste kujundamisel on finantseerija jaoks esmatähtsad kliendi krediidiväärus ning pakutavate tagatiste väärtus. Ettevõtjal tuleb arvestada, et iga krediit eeldab ettevõtjapoolset omafinantseeringut, mis üldjuhul on vahemikus 10-30% investeeringu kogumaksumusest. Ettevõtte enda ebapiisava omafinantseeringu korral võib rahastamise korraldamiseks kaasata täiendavaid lisatagatisi.
Finantseerimise periood sõltub investeerimisobjekti majanduslikult põhjendatud kasutuseast ning ettevõtte rahavoogudest. Mida pikem on investeerimisobjekti kasutusiga, seda pikem on reeglina ka finantseerimisperiood. Investeeringu rahastamisega seotud raha hind ehk intress on üldjuhul kooskõlas finantseerimise riskiga. Võõrfinantseerimise kaasamisel tuleb ettevõtjatel kindlasti arvestada ka rahastamise korraldamise kuludega, mis sõltuvalt finantseerimisteenusest on vahemikus 0,10-1,50% investeeringu kogumaksumusest.
Autor: Silver Kuus