Hooaeg algab: linnuvaatlemine

Kui jalutada mere ääres, siis varem või hiljem märkab seal binokliga inimkujusid. Neid on seal, kus päevitusala lähedal ei ole, neid näeb ka varakevadel ja hilissügisel, kui rannahooaeg ammu läbi. Nad harrastavad ühte kiiremini kasvavat hobi Eestis - nad vaatlevad linde.

Eesti linnuvaatluse süda asub Läänemaal. Riikliku looduskaitsekeskuse Hiiu-Lääne regiooni loodushariduse spetsialisti Marju Pajumetsa sõnul on inimeste jaoks Matsalu ja linnuvaatlemine sünonüümid: "Matsalu asub lindude Ida-Atlandi rändeteel ja on oluliseks peatuspaigaks suurele hulgale lindudele. Inimesed, kes Matsalu muuseumi või turismifirmade poole pöörduvad, küsivad ikka, et tahaks linde vaatama minna, neile oleks nagu kinnistunud teadmine, et siin saab ainult linde vaadata."

Linnuvaatlemine sai alguse Matsalus juba 19. sajandi lõpupoolel, kui Tartu Ülikooli konservaator Valerian Russow asus lindude kirjeldusi kirja panema. Eelmise sajandi Eesti tuntuim ornitoloog on 1912. aastal sündinud Erik Kumari, kes ise Läänemaalt Kirblast päritolu naasis sinna tudengina linde uurima. "Ta sattus siia väga huvitaval ajal, just enne seda, kui 1926 hakati Kasari jõe deltat süvendama, nii et õnnestus ära kirjeldada olukord enne süvendamist ja siis pärast seda. Tema uurimusest oli hästi näha inimese tegevuse mõju loodusele. Ehkki ta on praeguseks juba manala teed läinud, teatakse tema nime Euroopas, eriti Saksamaal väga hästi," seletab Marju Pajumets. Matsalu kaitseala asutati 1957, kuid teadustöid tehti seal ka varem, tänu sellele on kogunenud piirkonnast tohutu teadustööde pagas ning pikad aegread.

Meie rannikualade loodus on säilinud paljuski tänu nõukogude ajale, kui looduskaitse oli palju tugevam kui tänapäeval - rannikul ei lastud arendada mitte mingisuguseid tegevusi. Teisiti oli asi aga teadlaste ja tudengitega, kes pääsesid igale poole suhteliselt lihtsalt. BBC loodusajakiri Wildlife nimetas mullu septembris Eesti märgalasid Euroopa Amazonaseks, viidates nende paikade puutumatusele ja liigirohkusele.

"Raske on öelda, kui palju Eestis linnuhuvilisi täpselt on, kuid ornitoloogiaühenduste liikmeid on kusagil 400 ümber. Soomes on liikmeid ligi 9000, kuid linde vaatlevad küsitluste põhjal sajad tuhanded inimesed - enamik suvilas ja koduhoovis. Tõsisel eestlasest huvilisel on oma tehnika ja ta teab, kuhu minna, tema organiseerimist ega giidi ei vaja. Giidi ja juhendamist vajavad algajad. Soomlaste kohta võib aga näiteks öelda, et nad teavad meie linde paremini kui meie ise. Neil on aega, neil on väga võimas tehnika ja nad on väga informeeritud," tõdeb esimese Eesti reisikorraldajana inglasi ja sakslasi Matsalusse linnureisidele vahendava Kumari Reiside juht Marika Mann. "Nad vahetavad infot ning korraldavad võistluseid, kes teatud aja jooksul enim linnuliike näeb. Eestis on taoliseid pühendunud bongareid ehk ühe käe sõrmedel üles lugeda, aga mujalt käib neid siin küll palju."

Bongar on rootsi keelest tulnud sõna ning tähendab linnuvaatlejat, kes kogub punkte, iga nähtud ja registreeritud liigi eest üks punkt. Eesti bongarite esikümnesse kuuluv Uku Paal seda nimetust ei salli: "Bongari mõiste on udune ning tegelikult on see ainult linnuvaatluse üks kitsas haru, see tähendab inimest, kes läheb linde vaatama mingi suunava teate peale. Palju parem on tõelise hobilinnuvaatleja kohta kasutada väljendit "lindur", mis tuleb ingliskeelsest sõnast birder.

Uku töötab Soomes arstina, kuid jälgib linde peamiselt Eestis. "Punkti saab kirja ikka siis, kui näed lindu kodumaal," räägib ta. "Kui saan info, et kusagil on mõni huvitav lind lendamas, siis kiirustan kohe Eestisse." Arvet peetakse ka välismaal nähtud liikide kohta, hiljuti täitus ühel Soome bongaril 5000 punkti, selliseid inimesi on maailmas umbes 40. Soomes nähtud lindude järgi on tippudel üle 400 liigi kirjas. Eestis ei ole kellelgi üle 300, kuid see number peaks tänavu kevadel täituma, käib tihe rebimine, kes jõuab ümmarguse numbrini esimesena. Kui jõutakse, siis tuleb suurem pidu lindurite seas. "Eesti esibongar on hetkel soomlane Jan Nordblad, kohaliku topi esimesed on kõik soomlased. Siiski on õhkõrn lootus, et 300 piiri ületab esimesena eestlane. Kõva pingutamine käib, kuid paraku on soomlastel tugev edumaa, kuna eestlased valisid mullu veidi vale taktika," seletab Uku Paal. Eestis lindude vaatlemiseks on Soomes isegi klubi asutatud - Viron Lintuseura, mis saadab oma liikmetele operatiivset infot SMSi teel, kui mõnda haruldast liiki kusagil näha saab.

Uku mäletamist mööda algas tema enda linnuvaatlemine 14 aastat tagasi, tõenäoliselt mõne bioloogist sugulase mahitusel. Hiljuti hakkas ta arvet pidama ning teab, et kulutab umbkaudu tuhat tundi aastas lindude vaatlemisele. "Kindlasti ei vaata ma linde ainult Matsalus, pigem vastupidi - ikka seal, kus parasjagu midagi huvitavat on. Meeldejäävaim sõit oli mullu, kui sain SMSi infoga ning käisin 15 tunniga Tartust Hiiumaal ning nägin siidhaigru ära," meenutab Uku. Välismaal käib ta reeglina ekstra linde vaatlemas mõned korrad aastas, eelmisel aastal Hispaanias ja Portugalis.

Lindurite seltskond on igal pool maailmas erakordselt kirju, koondades väga erinevaid inimesi. Soomes eksperdina töötava Margus Ellermaa sõnul on linnuvaatlemine kõikide hobi: "Mingit selget profiili ei ole olemas, ehkki mehed on reeglina veidi kirglikumad vaatlejad, reisivad rohkem, koguvad liike. Naisterahvad võtavad ehk veidi kergemalt, vaatlevad koduhoovis, suvilas jne. Siiski ei või üldistusi kergekäeliselt teha, profiile on pea sama palju kui vaatlejaidki. Paljud leiavad linnuvaatlemise alles pensionieas, kui tegevusest napib." Uku Paal nõustub temaga: "Seltskond on tõesti hämmastavalt kirju, alates kümneaastastest kuni seitsmekümneaastasteni, palgatöötajatest miljonärideni."

Linnuvaatlemine on osa looduslähedasest elust ning nii leiavad linnuvaatlejad abi ka inimestelt, kes küll ise linde ei vaatle, kuid kellele on loodus tähtis. Riigikogu liige Olari Taal teeb silma järgi vahet ehk viieteistkümnel linnuliigil, kuid tal on mitmeid linnuvaatlejatest sõpru. "Olen ise ka kuulnud, et minust räägitakse kui vaata et ornitoloogist, kuid tegelikult see nii ei ole. Küll olen ehitanud neile mitmeid linnuvaatlemise torne ja ka muidu toeks olnud." Märtsi keskel kolis Silma looduskaitseala administratsioon uude majja, mis valmis Olari Taali abiga.

Enamik tõsisemaid linnuhuvilisi, kes Matsalut külastavad, on pärit välismaalt, kuna hobi on seni olnud eestlasele veidi liiga kallis ja aeganõudev ning looduseuurimine sellisel moel ei ole olnud piisavalt populaarne. Siiski on viimastel aastatel märgata pööret ning tekkinud on arvestatav hulk kodumaiseid loodushuvilisi, kes muu hulgas lindegi rohkem tundma õppida soovivad. Marika Manni sõnul on meil seis umbes nagu Soomes 15 aastat tagasi, fänne on juba tekkinud, kohe-kohe hakkab huvi jõudma massidesse. "Eakaaslased ei vaata enam neid lapsi imelikult, kes binokkel kaelas metsa suunduvad, pigem tekitab see huvi. Iseseisvumise algusaastatel ei kasvanud häid harrastusornitolooge peale ning langes ka harrastusrõngastajate arv. Linnurõngastamine on üks osa linnuvaatlusest, väga hasartne osa, kuna infovõrk töötab ning sa saad mõne aja pärast teada, kus sinu rõngastatud lind on leitud - kas Poolas, Taani väinades või Hispaanias."

Marika Manni sõnul rõngastamise kõrval nüüd olulised täiesti uued tehnikad. Lindudele paigaldatakse jälgimisvahendeid, neid jälgitakse satelliitidega, isenditel tehakse vahet ka häälesalvestuste analüüside abil, mille jaoks on olemas arvutiprogramme. Vähem uuritakse nende üldisi rändeteid ja lindude keskmist vanust, pigem vaadeldakse isendikeskselt täpset lennumarsruuti ja käitumist. Nüüd pakub ornitoloogidele huvi, kes kellega käib, kui kaua on erinevad liigid paaritruud ning kuidas ja millest nad laulavad. Eriti populaarne on lindude rände ajaliste muutuste ja kliima muutuste omavahelise seose uurimine.

Marju Palumetsa sõnul on lindude laul väga isiku- ja kohapärane: "On juba ammu teada, et meie ööbik ei laula nii nagu Lõuna-Euroopa ööbik. Linnud õpivad keelt, jäljendavad neid hääli, mida nad kuulevad seal, kus elavad. Kuldnokk laulab Eestis hoopis teisiti kui kuldnokk kusagil mujal. Samuti on erinevus maa ja linna vahel - linnakuldnokad laulavad tihti järele näiteks mobiilihelinaid ja autosignalisatsioone. Sellest hoolimata on Eestis mõned nii osavad linnuteadlased, kes suudavad kuulmise järgi ära öelda, et see on selle liigi noorlinnu kevadine hääl ja see teine on selle liigi sügisene häälitsus. Selline täpne paikapanemine nõuab suurt vilumust, kuna näiteks paljud värvulised ei oska alguses üldse laulda ehk siis "ei pea viit", tee siis kindlaks, et see on just see."

Linnugripi pärast linnuvaatlejad ei muretse. "See kõrgepatogeeniline linnugripp ei ole mingi eriline oht - ükski linnuvaatleja või ornitoloog ei ole surnud, vaatamata viiruse olemasolule juba kümme aastat. Linnuvaatlejad vaatlevad tavalisi linde, mitte kodulinde - kõik teadaolevad haigestumisjuhud maailmas on olnud kodulindudest saadud nakkuste kaudu, mis moel see siis linnuvaatlejatele rohkem ohtlik on? Risk pole mitte kriipsugi suurem kui teistele inimestele," on Margus Ellermaa muretu. Marika Mann nõustub temaga: "Ükski Kumari Reiside välispartner ja uskuge, Inglise partner on üks tuntumaid ja professionaalsemaid linnuvaatlusreise müüv firma Euroopas üldse, ei ole sõnagi lausunud linnugripi ohust. Meie ajakirjandus räägib sellest juba kui ohust turismile tervikuna, kuid teadlikku linnuturisti see ei sega."