Maavärinaaldis väike pealinn Ljubljana

Eestist kaks korda väiksema Sloveenia pealinn asub riigi tsentris Alpi mäestiku ja Vahemere vahel. Lennukiga saabudes ootab ees imepisike Ljubljana lennujaam, mis on tõepoolest meeldejääv, meenutades pigem mõne Eesti väikelinna bussijaama kui Kesk-Euroopa pealinna lennujaama - rahulik paik, kus isegi check-in'i töötajad saavad töö vähesuse tõttu silma looja lasta.

Selles ühes väikseimas Euroopa pealinnas elab alla 300 000 elaniku. Ljubljanast sai Sloveenia pealinn 1918. aastal pärast Austria-Ungari keisririigi lagunemist. Üldiselt märgitakse linna nimi pärinevat sloveeniakeelsest sõnast ljubljena, mis tähendab armunut. Tuletisena ladinakeelsest sõnast aluviana tähistab see üleujutatud jõge. Saksa nimi selle linna kohta on aga hoopis Laibach, heal lapsel ikka mitu nime. Ljubljana tundub inimmõõtmetele hästi vastava linnana - kompaktne ja loogiline ning samas on piisavalt õhku ja ruumi. Selles sõbraliku atmosfääriga linnas on olemas kõik põhiasjad, mida üks pealinn peaks endas sisaldama. Nii päeval kui ka õhtul ringi liikudes on väga turvaline ja rahulik tunne - ei ole tihedat liiklust ega suuri rahvamasse. Selle asemel on kesklinnas rohkesti pisemaid ja suuremaid kohvikuid, baare, poekesi ning pitsa ja kebabi maitsmise kohti.

Turuplatsil paitasid silma suveniiriletid, kus pakkumisel olid erinevad puidust nikerdised, näiteks lõbusad puunukud - siniste juustega poisiklutt, punase pluusiga jänesetüdruk või lehmaneiu - ning slaavilike lillede ja linnavaadetega kellad ning seinataldrikud. Oli ka praktilisemaid ja tervislikumaid tooteid, nagu puidust massaaživahendeid jalgade ja selja tarvis.

Sloveenia rahaga on aga üsnagi tüütu hindasid arvutada - sada Sloveenia tolarit on umbkaudu kuus krooni. Rahanumbrite armastajad võivad end Sloveenias hästi tunda, sest suurte summade omanik saab olla eriti vaeva nägemata. Aga võib vaid kaasa tunda sloveenlastele, kes pärast euro kasutuselevõttu peavad hakkama arvutama seniste sadade tolarite asemel hoopis eurosentidega.

Sloveenia all asuv maapind on üsna maavärinaaldis. Seismoloogiline kaart näitab, et suhteliselt suurel osal Sloveeniast võivad aset leida laastavad tõuked. Üks aktiivsemaid piirkondi ongi pealinn ja selle lähiümbrus. Aastas toimub Sloveenias keskmiselt kümme nõrka või mõõduka tugevusega värinat. 1895. aastal tabas Ljubljanat 6,1magnituudine maavärin, mille tõuked olid tunda kaViinis, Firenzes ja Splitis. Tollal oli Ljubljana koduks vaid 31 000 inimesele ning linnas asus 1400 ehitise ringis. Seetõttu jäävad Ljubljana kesklinnas üsna sageli silma juugendstiilis kaunite ornamentidega ehitised, kuna maavärinas kannatada saanud majade asemele uute ehitamise perioodil oli just juugend laineid löömas.

Linna praeguse näo saamisel on väga suur roll maailmakuulsal Sloveenia arhitektil Jože Plecnikul, kes 20. sajandi esimesel poolel oma sünnilinna nähtava jälje jättis. Plecnik andis olulise panuse kolme Kesk-Euroopa pealinna - Viini, Praha ja Ljubljana - välimusele. Tema stiili iseloomustavad leidlikult kombineeritud klassitsistliku arhitektuuri elemendid. Ta kujundas kirikuid, ülikooli raamatukogu, staadioni, sildu, mitmeid linnaparke ja platse ning isegi surnuaia. Ljubljanat on seetõttu peetud 20. sajandi üheks silmapaistvamaks tervikliku lähenemisega kunstiteoseks. Vähestel linnadel on selline ühe arhitekti personaalne pitser, nagu seda on Plecniku käekiri Ljubljana tänavail.

Läbi sloveenide pealinna voolavat Ljubljanica jõge kutsutakse ka seitsme nimega jõeks. Tegu on nimelt karstijõega, mis enne Ljubljanasse jõudmist kaob korduvalt maa alla ning tärkab eri paikades, saades iga kord uue nime. Jõgi ajas varematel aegadel tihti üle kallaste, kuid tänu Plecnikule sai jõgi kaldatammid ja romantilise miljöö tekitavad pärnapuud.

Ljubljanas asuvad mitmed tähelepanu äratavad kaunid sillad. Keskajal sai Ljubljana kiidelda kahe puusillaga, millest vanim asus paigas, kus tänapäeval on kuulus kolmiksild. 18. sajandil lisandusid uued puusillad, mis hiljem asendati metallist, kivist või betoonist ehitistega. Kuna suur maavärin toimus Austria-Ungari keisririigi valitsemise ajal, siis maksid austerlased linna ülesehituse kinni. Tegelikult ei saanud kesklinna sild kannatada, kuid austerlased pandi uskuma vastupidist, ning seejärel ehitaski arhitekt Plecnik allesjäänud sillale veel kaks jalakäijate silda juurde, millest sai linna sümbol - kolmiksild.

Atraktiivseks Ljubljana maamärgiks on ka kindlus, mis altlinnast vaadatuna meenutab pisut vaadet Toompea tornile. Esmane kindlus ehitati 9. sajandil, uus ja suurem kindlus valmis aga 15. sajandil. Mägi ja kindlus ise on ljubljanalastele meeldivaks nädalavahetuse jalutamise paigaks. Kindlusemüüride vahelt leiab muuseumi, suveniiripoe, kohviku ja kenad vaated. Mäe otsast avaneb hea vaade üle kogu linna ja kaugustesse Alpi uinuvate mägedeni - võimalus vaadata mõnda linna nii kõrgelt, et kõik igas suunas näha on, annab linnale hoopis teise mõõtme. Kui linnatänavatel võib tunda end sibava sipelgana, siis kõrgelt vaatamise võimalus annab justkui tiivad, jättes üleva ajatu mulje. Kindluses toimuvad mitmeid kultuuriüritused - kontserdid, teatrietendused, näitused, aga ka kongressid ja tähtsad ametlikud vastuvõtud.

Inimesed armastavad legende, nii levib ka Ljubljana kohta romantilisevõitu rahvapärimus. Selle järgi lõid Ljubljana linna Kreeka mütoloogia kangelane Jason ja tema kaaslased, kes varastasid kuningas Aeteselt kuldse rüü. Põgenedes tagasi Kreekasse, tegid nad peatuse Ljubljanica jõe lähtekoha juures. Seal elas aga koletis ning Jason astus temaga võitlusesse ja tappis ta. Koletisele viitab tänapäeval Ljubljana draakon, kes on oma koha leidnud lossi tornis asuval vapil, juugendstiilis Draakoni sillal ja jõeäärsetel käsipuudel.

Fotod: Sigrid Suu

Autor: Sigrid Suu