Neljapäev 23. veebruar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Metsik loom Subaru Impreza WRX STI

Ardo Kalda 31. märts 2006, 00:00

Esmakohtumises uue STIga polnud midagi üllatavat - Impreza nagu Impreza ikka, kuigi auto nägu on märksa ilusamaks muudetud. No peab ka tõtt tunnistama ja nimetama, et ega Subaru ralliauto tänavaversioon pole kunagi just iluduste hulka kuulunud - pigem jõhkardite jõuku. Ka auto sisu on suhteliselt algeline ja, nagu rahulikulgi versioonil, näeb välja veidi vanamoeline. Ainuke asi salongis, mis vihjab millelegi karmile mootorikatte all, on roolisambale asetatud turborõhu kell. Istmed on STI-l vägagi sportlikud, kuid jätavad oma katteriidega kuidagi odava mulje. Istuda on neis loomulikult hea ja kiiretes kurvides pakuvad nad piisavalt külgtuge.

Sõitma hakates võtsin asja rahulikult. Ei hakanud teiste autode vahel koleda lumesulbiga vigureid tegema. Esimesel sirgel, kus autosid ümberringi vähe oli, üritasin arglikult gaasipedaaliga mängida. Edasi hakkas toimuma see, miks neid autosid ostetakse - juba küllalt varakult näitab turbokell turbo pöördesse minekut ja kõik, mis küljeakendest paistma hakkab, kipub väga kiiresti selja taha jääma. Auto ise hakkas libedal teel saba liputama nagu rõõmus koer. Juht seevastu ei olnud kuigi rõõmus - kiirendus oli nii ehk naa kopsud istmete seljatukke imenud, nüüd pidi veel ka rooliga üsna palju vaeva nägema.

Kui esimese mängukuuri lõpetasin, oli otsaesine märg ja nägu, mis peeglist vastu vaatas, üsna ehmatanud olemisega. Gaasipedaali vabastamisel ülerõhuklapist tuleva heli kohta on üks tore autoajakirjanik kunagi öelnud, et see kõlab, nagu üritaks Darth Vader kellegi peale karjuda. See vihane hingamine ja boksermootori madalahäälne karjatus lausa nuruvad - palun vajuta veel paremat pedaali ja kui saab, siis natuke sügavamale. Et põõsastesse põrutamine polnud sel hetkel mu südamesoov, üritasin kõrvadevahe külmana hoida ja mängisin parema jalaga väga ettevaatlikult. Seda, et tee oli auto katsetamise õhtul libe ka kohtadest, kust asfalt näha, sain tunda kiiruselt 100 km/h, kui korraks väheke erksamalt gaasipedaali puudutasin ja sinine metsloom külge ette ajada üritas.

Mööda jääradasid põrutades sai selgeks, et Subaruga kiireks kulgemiseks peab olema julge, kuid mitte hulljulge - viimasele kohane käitumine viib auto sinna, kus rada ei ole. Veel tahab Impreza oskusi ning kõvasti harjumist ja harjutamist. Et tavalistest talverehvidest selle jõu juures väheks jääb, sain samuti teada. Pigem kõlbaks jääl lõbutsemise tarvis alla piikrehvid. Rajal mööda sirget kiirusel 180 km/h kihutades ja gaasi vajutades ilmutas end jällegi see rõõmus koer, kes kipub saba liputama.

Jääl Imprezaga kihutamisel oli paar võtmesõna - külm kõrvadevahe ja harjumine. Paljud STIde omanikud on öelnud, et see masin tahab kõvasti harjumist, enne kui temaga kiiret jääsõitu saab hakata harrastama. Enne tuleb end roolis rahulikuna hoida, et mitte end ja teisi puruks sõita.

Vägisi liikusid mõtted ka STI vana rivaali Mitsubishi Evolutioni peale ja meeles mõlkusid kerged võrdlusmomendid. Kui Evoga võis end tunda täiesti vabalt ja hullu kombel, irve näol, autole piitsa anda, siis STI rooli taga olles pidi näo tõsise hoidma ja täielikult juhtimisele kontsentreeruma. Kui Mitsubishi läks sinna, kuhu sina tahtsid, siis Subaru viis sind sinna, kuhu tema tahtis - millegipärast polnud neis kohtades teid.

Tegelikult muutis see auto mu suhtumist neisse inimestesse, kes sõidavad STIga päevast päeva. Pole lihtne selle autoga toime tulla, kuid pärast harjumisaega ja mõningat õppimist võib see masin pakkuda vägagi palju sõidumõnu.

Fotod: Indrek Susi

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:12
Otsi:

Ava täpsem otsing