Ühisest supikausist hamburgerini ehk kaunilt kaetud laud läbi aegade

Kui piima asemel hakatakse veini jooma, tulevad õige veiniklaasi valiku probleemid; koos peente roogadega hakkavad peale vaevad - millega neid sööma peab. Ja salvrätt - kuhu see panna ja milleks üldse? Lauakatmise ja söömise tavad on keerulised, pole imet, et see tekitab hämmingut.

Alles see oli, kui kõht kõlbas täis süüa omaenda näppudega ja ühisest vaagnast ka kõige peenemates seltskondades. Talutares söödi niimoodi veel sadakond aastat tagasi ja selles pole midagi imelikku - Euroopa aristokraatia lossideski võis kuni 16. sajandini niimoodi hakkama saada.

Aasta alguses oli Helsingi disainimuuseumis näitus lauakatmise ajaloost keskajast tänapäevani. Näitus jutustas lugu pidulaudadest läbi aegade, kuid koos sellega ka toidukultuuri arengust, tarbekunstist, disainist, lauakommetest ja inimeste kodudest. Kaunilt kaetud laud, meeldiv söögilauavestlus ja söömiskombed, mis meie igapäevaellu kuuluvad, on kultuurilaenud Euroopa lossidest. Aristokraatialt lihtrahvani jõudes need lihtsustusid, kuid põhiolemus jäi samaks. Arusaamine sellest, mida kujutavad endast head lauakombed, on aga eri aegadel ja eri maailmanurkades vägagi erinevad.

Keskajal olid laual uhked ja hinnalised serveerimisvaagnad, veinijahutusnõu, joogikannud, mis valmistatud tinast, messingist, hõbedast, mõnikord ka kullast, aga üldjuhul saadi läbi ilma isiklike lauanõudeta. Nuga muidugi oli, igal mehel ja sageli ka naisel oli sel ajal isiklik nuga alati vööl. Tunti ka lusikaid, need olid peenikese varre ja suure ümmarguse õnarusega. Ka lusikad olid tihtipeale isiklikud, külla minnes võeti need kaasa. Nuga on nagunii, sest sellega ei tule mitte ainult praadi lõigata, vaid ka ennast kaitsta kui vaja, puud lõigata ja muud majapidamises vajalikku teha. Taldrikud? Ei, kahjuks pole veel kasutusele võetud. Esimesed taldrikud olid tõenäoselt puust või savist, päris rikastel ka tinast, aga enamasti ajas leivatükk asja ära, et soust lauale ei tilguks. Peenemates majades on valged laudlinad laual ja igale külalisele antakse kasutada suur salvrätik. See heidetakse üle vasaku õla ja kasutatakse kogu aeg - pühitakse käsi, enne klaasi suule tõstmist tõmmatakse üle suu ja kui kõht täis, siis saavad ka näpud puhtaks.

Alates 17. sajandist hakkasid võõrustajad külalisi tasapisi varustama ka söömisvahenditega. 16.-17. sajandil võeti kasutusele kahvel, mida teati-tunti juba ammu, aga söömise tarvis ei peetud seda sündsaks vahendiks. Alles 1680. aastatest oli näiteks Saksamaa kõrgemas seltskonnas tavaks, et iga sööja jaoks olid laual oma nõud, kaasa arvatud nuga, kahvel ja lusikas. Kahvel muutus varasema kahe haru asemel kolme- ja neljaharuliseks, lusikas läks kitsamaks ning vars pikemaks ning laiemaks. Söögivahendite varred muutusid käepärasemaks. Veel joodi kõike ühest klaasist ja serveerimislaual oli anum, kus klaasi vahepeal loputati. Salvrätikud pandi juba lauale - taldriku kõrvale kenasti kokkuvolditult.

Esimesed portselannõud jõudsid Euroopasse Hiinast, muidugi olid nad väga haruldased ja kallid. Aga 18. sajandil hakati ka Euroopas fajanss- ja hiljem portselannõusid tootma ning pidulauad said üpriski tänapäevase ilme.

Esimesed Euroopas toodetud portselan- ja fajanssnõud olid erakordselt värvilised: lillepiltide, maastike, loomade ja lindudega - otseseks eeskujuks Hiina portselan. Kui lilledele ja lindudele lisaks taldrikutele veel toitu panna, jääb maalingute ilu peitu ja praegusaja lahja maitse järgi pole selline kirjusus isegi mitte isuäratav. Lisaks värvilistele nõudele kaunistasid selle ajastu laudu värvilised portselankujukesed - võitoosi kaanel olid koha sisse võtnud karjus ja lamburneitsi.

18. sajandi lõpul, vahetult enne revolutsiooni, olid Prantsuse ülemkihi söögikombed enam-vähem sellel tasemel, mida järk-järgult hakati tsiviliseeritud ühiskonnas normiks pidama. Noa ja kahvliga söömahakkamisel läks salvrätikut juba vähem vaja. Salvrätik jäi alles (siiani ju!), aga edaspidi on ta rohkem kombe- ja iluasjaks: salvrätikute voldingud muutusid erakordselt keeruliseks, mõnikord pidi voldid isegi kinni õmblema, et luigekujud ja teised salvrätikuskulptuurid koost ei laguneks (suupühkimiseks sai siiski kasutada lihtsama voldinguga rätikut). Lauakate on samasugune kui praegu. Istu aga lauda ja hakka sööma. Probleeme ei tuleks ka Vene tsaari õukonda sattudes.

18. sajandi lõppu jääb maailma ühe kõige kuulsama serviisi sünd. Flora Danica - Taani taimed - valmis Kopenhaageni kuninglikus portselanivabrikus aastatel 1790-1802. Mõeldud oli see kingituseks Vene tsaarinna Katariinale, aga Katariina suri enne, kui serviis valmis sai. Nii jäigi see Taani ja esimest korda kasutati seda 1803. aastal Taani kuninga sünnipäeval. Rohkem kui 700 osast koosnevale serviisile maalis meister Johann Christoph Bayer Taani looduses kasvavad taimed, igaühele erineva. Leidsin sealt meilegi tuttava sinilille, karukella ja anemooni. Näitusele oli toodud väike valik, ehk paarkümmend eset, suuremat osa saab näha Kopenhaagenis. Eriliseks teeb selle serviisi veel asjaolu, et seda toodetakse ka tänapäeval - neid käsitsi maalitud nõusid saab Taanis osta, aga hinnad on auväärse elulooga serviisi väärilised.

Kui 18. sajand pani lauale sööginõud kõikide külaliste jaoks ja 19. sajand tõi tänapäevased toidukäigud, siis 20. sajandi esimesed aastakümned kohandasid losside lauakatmisviisid lihtsatesse kodudesse säästlikult ümber. Naiste- ja koduajakirjad õpetasid kaunist kodukujundust ja arukat majandamist, vabrikud hakkasid tootma lihtsaid serviise, mida sai osta vähehaaval osade kaupa ja omavahel kombineerida. Viiekümnendad lisavad praktilisele lauale veel disainitud ahjunõud, milles saab toitu ka lauale panna, savikeraamika, geomeetrilised jooned ja julged värvid.

Tee ühisest supikausist kaunilt kaetud lauani on olnud pikk, kuid kaunis. Papptaldrikud ja kiirsöök ei tohiks seda kõike veel tagurpidi pöörata, loodan ma. Ehk ei ole hamburgerid veel võimelised maailma vallutama ja kaunilt kaetud laud ei muutu niipea ajalooks. Jooksu pealt allaneelatud kiirtoit ei asenda pikki ja hubaseid õhtusööke koos pere ja sõpradega kaunilt kaetud laua taga. Söömisel on ju peale kõhutäitmise ka muid funktsioone: toit ühendab inimesi ja lisab ellu naudingut.

Fotod: Rauno Träskelin, Suomen Designmuseo