Põlevkivifenoolid oponeerivad jõuliselt naftasaadustele

Põlevkiviõlil ja selle tootjatel on Eesti avalikkuse, iseäranis keskkonnaorganisatsioonide silmis halb maik man. Ei teadvustata, et tegelikult on põlevkiviõli tootmisel saadavad fenoolid oluline komponent paljudes keemiatoodetes. Nii kasutatakse põlevkivikemikaale näiteks liimide (EPO), vaikude, vineeri ja puitlaastplaadi vaikude tootmisel, samuti parfümeeria-, farmaatsia-, kummi- ja plastitööstuses ning ehituskeemiatoodetes.

Põlevkiviõli eelis naftamasuudi ees on väiksem viskoossus, madal hangumistäpp ja väike väävlisisaldus. Nii jääb näiteks Viru Keemia Grupis toodetud põlevkiviõli väävlisisaldus 0,5 ja 1 protsendi vahemikku, mis on ka selle üks müügiargument, sest põlevkiviõli saab lisada naftamasuudile selle väävlisisalduse vähendamiseks.

Maailmas on levinud praktika, et põlevkivikemikaalide analoogidena kasutatakse tööstustes maagaasist või naftast toodetud resortsiine, mis on aga üldjuhul kallimad põlevkivi baasil toodetud samatoimelistest kemikaalidest.

Tehnikaülikooli emeriitprofessor Enno Reinsalu kinnitab, et naftasaaduste analoogid, kuigi mõneti paremad, on põlevkivifenoolid.

"Kui ma veel noor olin ja põlevkiviinstituudis töötasin, oli kolleegide-keemikute lööklause: "Pole olemas asja, mida ei saaks teha põlevkivist!". Millele mäemehed vastasid: "Pole olemas asja, mida tasuks teha põlevkivist!" Aga too oli nafta võidukäigu aeg," meenutab Reinsalu.

Eestis toodavad põlevkiviõli Viru Keemia Grupp (VKG), Narva Elektrijaamade Õlitehas ja Kiviõli Keemiatööstus. Kokku toodetakse Eestis aastas umbes 400 000 tonni põlevkiviõli, lõviosa sellest müüakse välismaale.

VKG juhatuse esimees Janek Parkman märgib, et fenoolide senisest laialdasemat kasutamist piirab turg - keemiatööstus on äärmiselt konservatiivne. "Kui mõni lakitehas on elu aeg kasutanud ühte maagaasist või naftast sünteesitud kemikaali, siis on neile keeruline selgeks teha, et meie põlevkiviõli baasil valmistatud komponent on samade omadustega, ainult mitme näitaja poolest parem ja pealegi veel odavam," iseloomustab Parkman karisid põlevkivikemikaalide turustamise teel. "Keemiatööstused saavad küll aru, millega on tegemist, aga tootmise ümberorienteerimine on väga kulukas ja aeganõudev protsess."

Parkman kinnitab, et Eesti põlevkivi on selles osas eriline, et sobib iseäranis hästi keemiatööstuse tooraineks. Ja kuigi Eesti õlitoodangu maht on suurte põlevkivimaadega võrreldes tilluke, on meie tootmine ometi üks maailma efektiivsemaid. Sest kui Hiinas toodetakse vaid õli ega pöörata tähelepanu kõrvalproduktidele, siis meie võtame välja ka nn kallid produktid - fenoolid.

Kiviõli Keemiatööstuse tegevdirektori Otto Sullakatko sõnul läheb põhiline osa toodetud põlevkiviõlist kütteks, eraldi toorainena kasutatakse seda Eestis väga vähe.

Üks näide vähestest, kes seda siiski teevad, on OÜ Kivirand, kes toodab Kohtla Nõmme tehases VKG Oili põlevkiviõlist sünteesvaike ja rehve.

Eesti Keemiatööstuse Liidu tegevdirektor Hallar Meybaum on seda meelt, et põlevkivi peaks rohkem väärtustama, sest tegemist on ikkagi meie ainsa arvestatava maavaraga. "Nii toodab VKG põlevkivi utmisveest fenoole, ka Narva Õlitehases on sellised arendused töös," räägib Meybaum. "Samas on utmisvesi ju jääkprodukt, kus ometi sisaldub oma sadakond keemilist ainet. Millised välja võtta, sõltub tehnoloogiast ja tasuvusest."

Meybaumi hinnangul tegelebki meie keemiatööstus põhiliselt teistele tööstusharudele tooraine ettevalmistamisega. Samas on seda toorainet üha keerulisem müüa. Arvestades, et paarkümmend kontserni annavad kokku umbes 80% maailma keemiatööstuse kogukäibest, ei soovi keegi näha väikeste, kuid agarate tegijate turuletõusmist.

Põlevkivifenoolid on kahtlemata hea ja oluline keemiatoode ning -tooraine, kuid nende turule viimine nõuab tööd ja aega.

Fenoolid ei ole selline maailmaturu kaup nagu õli ja kivisüsi, mida võid müüki saata, teades, et kindlasti keegi seda ostab. Põlevkivifenoolidega on sama lugu nagu meie fosforiidiga - kuigi meie pakutav võib olla mõneti paremate omadustega kui maailmaturul ringlev analoogiline toore, eelistab tarbija ikkagi seda, millele on häälestatud tema tehnoloogia. See tähendab suurt individuaalset tööd võimalike tarbijatega. Tarbija teiseks eelistuseks on alati tooret pakkuva tööstuse suurus ja stabiilsus, mis tagab tarnekindluse.

Kuna põlevkiviõlitööstus on tõusuteel, kasvab ka vajadus ja võimalus toota suuremas koguses lisaprodukte - eelkõige gaasi ja fenoole. Suurem maht tagab toote stabiilsuse ja tekitab usalduse kauba vastu.