Sajand Eesti arhitektuuris. Ajalugu pööranud kümnendi ehituskunst. Aastad 1911-1920

Vaadeldaval perioodil ehitati mitmeid silmapaistva arhitektuuriga hooneid - Estonia teatri- ja kontserdihoone, Säde seltsimaja Valgas ja Endla Pärnus, Tartu Saksa Teater (täna Vanemuise väike maja), Tartu ülikooli õppehoone (kus asuvad ka ülikooli zooloogia- ja geoloogiamuuseumid), Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi (nüüd Tallinna Inglise Kolledži) ja J. Westholmi erakool (praegu tegutseb majas Tallinna kunstikool), Pauluse kirik Tartus -, ärihooneid ja arvukalt elamuid, mille autoriteks olid tuntud soome, vene ja baltisaksa arhitektide kõrval ka eesti soost ärksamad insenerid ning ehituskunstnikud.

Estonia Selts korraldas Estonia teatrihoonele arhitektuurivõistluse. Mart Kalm kirjeldab monograafias "Eesti 20. sajandi arhitektuur" selle käiku: "Sakslastele meeldimine võis olla üks põhjusi, miks eestlastele suurima ehitusliku ettevõtmise, Tallinna Estonia teatri- ja kontserdihoone puhul eelistati Aleksei Bubõrile ja Nikolai Vassiljevile soomlasi Armas Lindgreni ja Wiwi Lönni, ehkki 1908. aasta konkursil said mõlemad võrdse II auhinna."

Järgmisel aastal toimunud järelkonkurssi iseloomustab arhitektuuriloolane Kalm: "Lõpptulemust ei määranud mitte ainult põhimõtteline sümpaatia soomlaste suhtes (kui taheti Soome stiili, siis teevad seda kõige paremini soomlased ise) ja venelaste lõppvariandi sarnasus Saksa Teatriga, vaid ka Lindgreni-Lönni projekti oluliselt ökonoomsem plaanilahendus tänu paralleelsetele saalidele."

1913. aastal valminud Estoniale andsid abielupaarist arhitektid arhitektoonilise ilmekuse "kahe võimsa saalikorpuse vahelise madalama, restorani ja kasiinoga keskosa sissetõmbamisega". "Sakslaste vanalinnaga vastandumisele osutab ka valgete sammastega kollase maja veidi idamaiselt tõstetud räästaga katuse katmine roheliste katusekividega," sedastab Kalm.

Estonia hoonel ei olnud õnne. 1944. aasta märtsis muutus see Nõukogude pommirünnakus varemeiks. Sõja järel taastatud teatrimaja järgib küll originaali, kuid mõistetavalt kannab ta ka ajastu märke.

Enne Esimest maailmasõda ja revolutsiooni jõuti Eestisse rajada ka uhkeid ärihooneid. 1912 valmisid Tallinnas Pärnu maanteel Saksa teatri vastas Elias Saarineni konkursi võitnud Tallinna Vastastikuse Krediidiühingu äri- ja elumaja ning Suur-Karja 7 insener Aleksander Jaroni kavandatud Riia-Vene Kommertspank (tänapäeval tegutseb majas hotell Barons).

Tallinna uut ambitsioonikat linnaplaneeringut, mille konkursivõit pakkus Elias Saarinenile uusi väljakutseid (näiteks uue raekoja projekteerimist), ei jõutudki alustada. Küll aga ehitati aastail 1911-1919 Tartusse tema kavandatud tohutu torni ja avarate kõrvalruumidega Pauluse kiriku hoone.

Muide, nõukogude ajal leidis muuseumi kõrvalruumides peavarju Eesti Spordimuuseum.

Tolle perioodi elamuehitusele lisasid värvi Armas Lindgreni juugendstiilis, baltisaksa päritolu neobiidermeieri viljelejate Ernst Gustav Kühnerti ja Erich Jakobi ning mitmed uusklassitsistlikud majad.

Eestlasest insener, tulevane Tallinna linnapea Anton Uesson kavandas Kadriorgu ja tartlane Fromhold Kangro projekteeris Supilinna ning Karlovasse tolle aja kohta väga esinduslikke, suuremate korteritega juugendist mõjutatud puitmaju.

1910. aastal asus Tallinnas tegutsema Peterburi Kunstiakadeemia lõpetamata jätnud esimene eesti kutseline arhitekt Karl Burman (1882-1965). Algul tegutses ta projekteerijana (projekti allkirjastamise õiguse sai ta alles 1937. aastal), hiljem ehituskunstnikuna. Tema esimene maja, spordiseltsi Kalev hoone Pirital (1912, hävinud) kujunes Eesti rahvusromantismi peateoseks. Rahvusromantismi jooni leidub ka Burmani kavandatud villades.

"Tema villad on valdavalt antiklassitsistlikud, taotlevad sundimatult vaba elulaadi koos kõigi kodanlike mugavustega," märgib Mart Kalm.

Karl Burmanilt telliti ka suurte üürimajade projekte. Kõigepealt sai valmis hilisjuugendstiilis romantiline maja Tatari tänaval, sellele järgnesid Tallinna esinduslinnaosaks kavandatava Kreutzwaldi tänava piirkonda ehitatud korterelamud Raua 39 ja Kreutzwaldi 12.

Alates 1913. aastast töötas Burman koos noore Riias õppinud eesti arhitekti Artur Pernaga (1881-1940). Nende suurimaks ühistööks kujunes kino ja kauplustega üürimajade kompleks Viru, Sauna ja Väike-Karja tänava vahel.

Fotod: Eesti Arhitektuurimuuseum

Autor: Tiina Kolk