Reede 24. veebruar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Joanne Vaughan maandus Eestis

Katri Soe 05. aprill 2006, 00:00

Selle, et ta kunagi Eestis tahab elada, otsustas Joanne 1980. aastate lõpul korraks Tallinnasse sattudes. Otsus tuli isegi ilma vanalinna nägemata, lihtsalt Palace'i hotellist tänavale astudes ja ümber nurga kõndides. Samuti ei olnud ta siis veel kohtunud oma praeguse abikaasa, kunagise ajakirjaniku ja praeguse Riigikogu liikme Marko Mihkelsoniga. Kuid miski tundus talle siin sümpaatne juba sellal.

Nüüd, 15 aastat hiljem, on Joanne Vaughan rahvusvahelise hotellidele ja restoranidele tarkvarasüsteeme müüva firma HRS juht ja omanik. Peakorter asub Moskvas, Baltimaadega tegelev tütarfirma Tallinnas. Lisaks harukontorid Ukrainas, Peterburis ja Leedus, peagi ka Kasahstanis. Joanne tuleb pärastlõunasele kohtumisele otse ARKist ehk autoregistrikeskusest. Ta on üpriski nördinud, sest mingitel asjaoludel on talle seal vastukäivat infot antud, saadetud ühest kohast teise, kust ta ringiga taas esimesse kohta tagasi jõudnud. Joanne ütleb irooniliselt, et selles kohas valitseb ikka veel nõukaaeg ja et ta peaaegu oleks nagu näinud seinal rippumas Lenini pilti.

Põhjus, miks Joanne ARKis käis, on see, et tal on plaanis sooritada eksam C-kategooria juhiloa saamiseks. Lube on tal vaja, et juhtida veoautot, täpsemalt oma isiklikku hobutreilerit. Et ta saaks vajadusel rooli istuda, näiteks kui juht ära väsib või kui temaga midagi juhtub. Õbluke ja väikest kasvu Joanne ütleb minu imestunud pilku märgates naeratades, et veoautot on tore juhtida: "Oled kõrgel, sul on suur jõud taga. Kui mehed veoautot juhivad, ei saa see ka naiste jaoks raske olla." Naine möönab, et suure hobufurgooniga tuleb sõita ettevaatlikult ja aeglaselt, eriti ümber nurga pöörates. Muide, kui Inglismaal antakse hobuveokile teed, siis Eestis mitte: "Vahel tuleb pidurdada nagu hull, kui teele ette sõidetakse, rääkimata sellest, et teed antaks." Eesti autojuhid ilmselt ei mõtle, mis juhtub järsul pidurdamisel furgoonis olevate hobustega, arvab Joanne. Võimalik, et eestlastel pole vastavat kogemust. Ja ega vist autojuhieksamil ka ei küsita, kuidas käituda, kui näed teel hobuveokit. Antakse veel aeglaselt liikuvale sõidukile signaali, selle asemel, et kiirus maha võtta ja ettevaatlikult mööda sõita.

Joanne'il on praegu kaks oma hobust, kellega ta maneežis igal hommikul treenimas käib. Ratsutamine on tema suur kirg, täpsemalt koolisõit ja daami- ehk külgsadulas ratsutamine. Daamisadula sõidus on Joanne Inglismaal ja Prantsusmaal peetud võistlustel välja sõitnud mitmeid kõrgeid kohti - ja seda mitte Inglismaa, vaid just Eesti esindajana. Nii et näiteks Prantsusmaal teatakse Eestit tänu Joanne'ile kui üht kõva ratsutamisriiki. Tegelikult küll daamisadulas sõitu Eestis laiemalt harrastada ei saa, kuna pole lihtsalt selliseid sadulaid. Joanne on rahul ratsutamistingimustega Lagedil, samuti tallide kvaliteedi ja kohalike olmetingimustega. Samas väga head loomaarsti ta oma hobustele Eestis ei leia. Kasutada tuleb Soome või Inglise arstide teenuseid. Kuna Eesti talved on pikad, siis sõidab Joanne oma hobustega aeg-ajalt Prantsusmaale, kus suksud ka värsket rohelist rohtu saavad. Nii tegi ta viimati jõulude ajal.

Joanne kutsub oma kahe ja poole aastast tütart Rosemarie'd printsessiks. Väike printsess armastab hobuseid nagu ta emagi. Lisaks meeldivad talle kõik ilusad asjad, nagu tulevasele naisele kohane. Rosemarie sündis Helsingis, kuna Soome on Joanne'i sõnul kõige kindlam koht Euroopas lapse saamiseks. Joanne katsetas ka Eestis arsti juures käimist, kuid peagi sai talle selgeks, et siinne viis patsiente kohelda teda ei rahulda. Joanne toob näiteks, et pärast ultraheli tegemist jäeti ta lihtsalt üksi ruumi seisma. Mingeid tablette kästi tal võtta ilma selgitamata, milleks neid täpselt vaja on. Seda kõike räägib Joanne rõõmsalt naeratades, ilma viha või kibeduseta. Ta usub, et Eestis võtab kõik veel lihtsalt aega - kümne aasta pärast on kõik ehk juba teisiti ja tema tütar võib juba julgelt Eestis sünnitada.

Joanne on pisut mures ka läheneva linnugripi pärast. Tema Rohuneeme kodu asub täpselt mererannal ja ta pole päris kindel, mis saab, kui lõunast saabuvad tagasi kõik merelinnud, võimalik viirus noka vahel.

Firmaomanik, ratsutaja ja ema - need on Joanne Vaughani peamised rollid praegu. Nooruses Briti kuninglikus mereväes professionaalse langevarjurina alustanud naine sattus hotelli- ja restoraniärisse juhuslikult. Või õigem oleks küll öelda, et juhuslikult sattus ta 80. aastate lõpupoole ühte Moskva hotelli, kus vastuvõtulaual oli tohutu virn pabereid ja inimesed fuajees põrandatel magamas. Joanne'i küsimuse peale, et mis siin toimub, vastati talle, et kõiki inimesi ei jõuta lihtsalt nii kiiresti, kui vaja, sisse registreerida. Nii oli selge, et on vaja kedagi, kes hakkaks müüma hotellidele vajaminevaid arvutisüsteeme.

Mereväes esimesed juhtimiskogemused omandanud Joanne alustas Moskvas oma firmaga 1990. aastal. Algusaastatel tuli töötada oma korteris, faksi saatmine võis võtta aega terve päeva. Firmal läks aga hästi, 1993. aastal avas Joanne büroo ka Tallinnas. Siin käis tookord kõik kolme päevaga - Joanne leidis vanalinnas sobilikud bürooruumid ja korteri, sõlmis lepingud, ostis mööbli ja arvuti ning lendas seejärel Moskvasse tagasi. Joanne ütleb, et mereväe logistika kõrval on hotellide, mis asuvad erinevalt laevadest kindlalt ühe koha peal, varustamine käkitegu.

Eesti naised on Joanne'i sõnul õnneks piisavalt iseseisvad, võrreldes Venemaaga, kus naised on rohkem harjunud meeste heaks töötama. Samas on liiga tihti veel Eestiski nii, et firmade juhtkondades domineerivad mehed, kes tihtipeale ei ole oma ametis piisavalt pädevad. Samal ajal ütleb Joanne teadvat naisi, kes tuleksid sama tööga palju paremini toime. Joanne ütleb, et naistel puuduvad äris ilmselt veel rollimudelid. Kuid naistele peab kohale jõudma, et ka nemad suudavad teha kõike niisama hästi kui mehed. Õnneks on Eestis siiski juba järjest rohkem naisjuhte. "It is like a fresh air, isn't it?" ütleb Joanne. "See on nagu sõõm värsket õhku, kas pole?"

Fotod: Maris Ojasuu, erakogu, Postimees/Scanpix

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:12
Otsi:

Ava täpsem otsing