Kolm kohta sushi söömiseks

Tallinna kolmest "jaapanlasest" on Ami-Ja kõige vanem, Silk kõige külastatavam ja Sushi House kõige auväärsem - ikkagi kaks väljateenitud Hõbelusikat. Muide, gastronoomia auhindu ehk Hõbelusikaid ongi ainult kaks aastat jagatud, esimesel aastal sai Sushi House parima uustulnuka lusika, nüüd parima rahvusrestorani oma. Silkil on ilma auhindadetagi külastajaid nii palju, et hiljuti avati lisaks Kullassepa tänava restoranile veel teinegi Silk Narva maanteel. Ami-Ja saavutuseks on aga kümneaastane eluiga - kümme aastat tagasi avatud restoranidest on väga vähesed veel praegu alles.

Kolme restorani eripära tuleb välja juba nende asukohast: Sushi House asub Tallinna vanalinnas, spetsiaalselt restorani jaoks ümber ehitatud ja erilise hoolikusega restaureeritud hoones. Kui see restoran pärast väga pikka ettevalmistusaega lõpuks avati, sadas sisekujundajatele ohtralt kiidusõnu. Eriti tõsteti esile oskust ühendada ajalooväärtuslik miljöö moodsate sisustusvõtetega. Sushi House avati 2005. aasta alguses, nii et päris uus koht alles. Erilise rahu ja väärikusega on Jaapani restoran ennast kunagise Hansalinna sajanditevanusesse majja sobitanud.

Silk on ennast sisse seadnud pealinna ühel tihedamal käiguteel - Kullassepa tänaval. Ja nagu öeldud - teine Silk avati hiljuti Narva maanteel. Hea lihtne möödaminnes sisse astuda, võtta drink või tass teed, väike suupiste, see on hea kohtumiskoht - kõik käivad mööda nagunii. Õppisin lauakaaslaselt selgeks uue mõiste: bling-bling-koht. See on selline koht, kus on trendikas ennast näitamas käia. Parimas, mis selga-jalga saab panna. Ühel härrasmehel oli Silkis õhtust süües erakordselt noobel sonimüts peas ja ühes teises lauas nägin vapustava disainiga helesinist kõrvikmütsi, vanaaegse nimega läkiläkit, see oli ühe kokteili joova noore daami peas.

Ami-Ja asukoht pole strateegiliselt sugugi vilets, seda näitab kas või tema pikk eluiga. Kümme aastat on restorani jaoks pikk aeg, eriti kui erilist iluravi pole selle aja jooksul tehtud - pisut väsinud on vanake Ami-Ja, hädasti vajaks remonti, ümberehitust, personalikoolitust ja muid värskendavaid protseduure. Praegusel kujul kõlbaks Ami-Ja ise restoran-muuseumiks, ajaloomälestisena on ta väärtuslikum kui restoranina.

Mis on Jaapani restoranide toidu-joogivalikus ühist, seda polegi vaja vist kirjutada. Ikka sushid, makid, miso-supid, sake, Jaapani õlu. Otsisin ka seda, mida teistes ei ole, mis on erakordne, mille pärast peaks kindlasti kohale minema. Ami-Jas on laudade sisse paigaldatud erilised küpsetusseadmed, millel saab ise liha ja kala küpsetada. Need tuuakse lauda toorelt, lisandid juures ja siis saab ise valida, mis tempos ja kui palju keegi endale toitu küpsetab. Ma pole kindel, et niimoodi toit just kõige maitsvam tuleb, aga küpsetamine on vahva tegevus.

Silkis saab pealt vaadata, kuidas sushisid tehakse - toit valmib siinsamas leti taga. Kokad on osavad, kes viitsib, saab ehk pealtvaatamisegagi sushitegemise selgeks. Sushi House'il poleks nagu midagi erilist, kõik on just nii, nagu ühes heas restoranis o lema peab: taustaks leebe džäss, lisaks Jaapani roogadele ka Euroopa klassikasse kalduvad toidud, Pierre'i ja Anneli Viigi käsitsitehtud šokolaadikommid, suur valik väga häid veine, millest seitset valget, nelja punast ja kahte roosat saab klaasikaupa tellida. Veel on neil oma maja kummitus, ma küll ei juhtunud nägema, aga usun, mis kirja pandud on. Samuti korraldatakse seal spetsiaalseid sushitegemise kursusi, kuhu saab väiksema või suurema seltskonnaga tulla, sushid valmis teha ja siis ise ka ära süüa.

Sushi House'i maitsed olid säravad ja puhtad: leebed kõrvitsamakid, lõhefrikadellisupp, värsked saiakesed - kõik oli hea. Silki maitsete hulgas oli nii head kui ka halba - jaapanipärased pelmeenid olid tavalised ja maitsesid põhiliselt küpsetusõli järele, aga sushid olid suurepärased. Ami-Ja sai samuti sushide ja makidega hästi hakkama, aga muude roogade maitses ei või kindel olla: ohtralt õline tempura, lahja maitsega sealiha igavate lisanditega.

Inimesest saab päris palju teada ainult tema passi vaadates: kõigepealt loed vanust, siis vaatad pilti, siis seda, et kas pass on käkras või sile, kas on kaaned ja millised need on. Restoranist saab väga palju teada menüüd vaadates. Arvake ära, milline menüü mis restoranile kuulub!

1. Standardsed vakstukaaned, kiletatud leheküljed. Veidi väsinud väljanägemisega, ilus ei ole, aga väga kulunud ka mitte - vakstu ja kile säilivad kaua.

2. Originaalne, sellist pole enne näinud. Vanaaegse raamatu järjehoidja moodi piklikud lehed avanevad lehvikukujuliselt. Lehti on palju, orienteerumine raske, aga et lihtsam oleks, on paljudel toitudel pildid juures. Väga palju kasutatud, määrdunud, ääred pehmeks kulunud, pärast kasutamist tuleb käsi pesta.

3. Tagasihoidliku joonega maitseka disainiga pappkaaned, nende vahel lihtsas kirjas trükitud menüü. Veinikaart ja toidukaart eraldi. Ülevaatlik, selge.

Õiged vastused: 1 - Ami-Ja, 2 - Silk, 3 - Sushi House

Fotod: Maris Ojasuu