Reiljan ja Lang, kas pakute poliitilist katust?

Maksim Liksutovile kodakondsust andes tunnistab valitsus tema panust Jõelähtme ja Viimsi valla külade söetolmuga katmisel ning elukeskkonna rikkumisel, umbes nii oleks võinud valitsus põhjendada eelmise aasta detsembri lõpus Muuga söeterminali ühele omanikule kodakondsuse andmist.

See terminal on rikkunud Eestis kehtivaid seadusi ja rikub neid edasi, sest riigi hammas selle ettevõttega seotud Maksim Liksutovi, Sergei Glinka ja Jaan Tootsi peale ei hakka. Mulle tundub, et söeterminal ei täida nõudeid, sest neil on kindlus, et terminali kinni ei panda. Hämmastav on keskkonnainspektsiooni suhtumine. Söeterminali sulgemise nõudmise peale vastab inspektsioon, et kahju selle sulgemisest oleks suurem, kui edasi töötamisest (loe: saastamisest). Inspektsioon viitab 127 inimesele, kes terminali sulgemisel jääks tööta. Samas unustatakse, et nende tööandja tegevus kahjustab veelgi suuremat hulka inimesi, kelle heaolu sõltub ainult vihmasest ilmast ja tuule suunast.

Juhtumi puhul hoiab madalat joont ka keskkonnakaitse eest vastutav minister Villu Reiljan, kelle tagasihoidlikke kommentaare lugedes jääb mulje, et söetolmu käes vaevlevad inimesed on keskkonnaministrile tühi koht.

Seda juhtumit iseloomustades on öeldud, et Eesti riik ei suuda end kehtestada. Ettevõte ei saaks suhtuda nii ülbelt seadustesse ja keskkonnanõuetesse, kui tema omanikel ei oleks mõju meie elu suunavate ametnike ja poliitikute üle. Seetõttu tundub mulle, et söeterminal on hea näide Eestis pakutavast poliitilisest katusest neile, kes seadusi täita ei taha, kuid keda meie ametnikud ja poliitikud millegipärast armastavad ja austavad.

Ja et minu kommentaar oleks poliitiliselt tasakaalus, siis veel üks detail. Liksutovile kodakondsuse andmise ettepaneku tegi justiitsminister Rein Lang. Kõva sõna, kui kasutada ühte Langi enda meelisväljendit. Justiitsminister võiks olla viimane, kes asub tunnustama inimest, kelle firma sülitab Eesti seadustele ja kahjustab kodanike elukeskkonda.