Reede 9. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Eesti kolmerealine kiirtee tulevikku

Laine Jänes 12. aprill 2006, 00:00

Tänase Eesti suurim tulevikku suunatud küsimus on, kuidas luua tulevastele põlvedele visionäärlikult tark, innustav ja meeldiv elukeskkond. Meie kiirteel tulevikku on kolm sõidurida: infrastruktuur, kultuuripärand ja puhas loodus.

Rohkem kui pool maailma elanikkonnast elab täna linnades, millest paljud on hiigelsuured, kehva infrastruktuuriga ning täis õnnetuid inimesi, kes endaga toime ei tule.

Südalinna treppidel magamiskottides põõnavad kodutud on tavapärane vaatepilt nii Madridis kui ka Pariisis. Kairos elab sadu tuhandeid inimesi nekropolides - soojas kliimas saab hakkama ka hauakambris. Kujunenud elukeskkond ei saa oma heidikutega hakkama ning selle põhjused pole mitte eilses päevas, vaid aastasadade taga.

Kuidas meie põlvkond peaks toimima, et saja aasta pärast oleks Eestis endiselt tore ja põnev elada? Me peame rohkem tegelema igavikuliste asjadega, mis enamasti on üsna maised ja lihtsad.

New Yorgi linnavalitsus arutas 1904. aastal, mis võiks olla New Yorgi kõige suurem probleem aastal 2004. Targad linnajuhid olid veendunud, et see probleem on hobusesõnnik - seda ei ole 100 aasta pärast enam kuskile panna.

Omajagu õpetlikkust on siin Eestilegi - ma räägin infrastruktuurist ehk Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maanteest. See maantee peab muutuma neljarealiseks nii kiiresti kui vähegi võimalik. Ei saa rahulduda vaid lubaduste ja plaanidega aastani 2013 ning lõpetada eesmärgid Mäo ristiga.

Me peame suutma ka Tallinna poolt vaadates näha kaugemale kui Mäo, sest üle poole Eestimaast asub sellest punktist veel edasi. Euroopa nelja-, kuue- ja kaheksarealistel kiirteedel meeldib eestlastele sõita küll. Tuttav on jutt, et "sõitsin Saksamaa kiirteel 150 kilomeetrit tunnis ja kõik autod möödusid kui seisvast postist". Londoni kesklinnas on autoga sõitmise keskmine kiirus aga umbes 5 kilomeetrit tunnis, kuus korda aeglasem kui Tallinnas.

Me kuuleme iga päev, et Tallinna inimesed on tipptunniste ummikute pärast valmis vahetama oma Merivälja või Viimsi elamud kesklinna lähedal asuvate korterite vastu. Londonis on aga täna ummikud juba niivõrd suured, et jala jõuab edasi peaaegu sama kiiresti kui autoga. 100 või 200 aastat tagasi tehtud otsused ei võimalda Londonis suurt midagi muuta.

Meie ülesanne on planeerida linnaruumi selliselt, et 100 aasta pärast ei peaks meie järeltulevad põlved kiruma meid allesjäänud kitsa linna ja ettenägelikkuse puudumise pärast.

Eesti tulevikku suunatud kiirtee teine rida: kultuuripärand. Kumu valmimine ja Eesti Rahva Muuseumi ehitamine on kaks kultuuriverstaposti, mille rajamist mäletavad eestimaalased veel aastasadu.

Siin on Eesti olude sunnil Euroopa ajaarvamisest veidi maha jäänud - Londoni ja Pariisi analoogsed muuseumihooned on ehitatud 19. sajandil. Nüüd tuleb meil võtta mitu sammu korraga. Ja mitte ühtegi sammu järele anda.

Tallinna külastas hiljuti Unesco maailmapärandi komitee esindaja ning tema meelest on Eesti pealinna tänavapildis rida väiksemaid probleeme, nagu näiteks mõne ehitise sobimatus. Kuid peaprobleem, millest need väiksemad alguse saavad, on ekspertide meelest strateegilise tulevikunägemuse puudumine. Üks asi on luua uut, kuid veel olulisem on säilitada vana. Kultuuri tuleb luua, see ei teki iseenesest. Uut saab luua ainult siis, kui toetuda juurtele, juurte läbiraiumist tulevik ei andesta.

Säästlik eluviis ja puhtam elukeskkond on tuleviku kiirtee kolmas rida. Puhas loodus on kõigi suurlinnade (nagu New York), suuremate linnade (nagu Tallinn) ja varsti ka nn suuruselt teiste linnade (nagu Tartu) elulised probleemid. Siia alla käib võitlus rämpsu ja ohtliku reostusega. 11. septembri terrorirünnakute aegne New Yorgi linnapea Rudolph Giuliani sai 1994. aastal võimule lubadusega muuta linn puhtamaks ja paigutada New Yorki piisavalt prügikaste.

Kuveidiks ei tasu Eestil pürgida - et meri ajaks naftast üle -, kuigi viimaste kuude naftareostused justkui sellele viitaksid. Puhas elukeskkond on tulevikku vaadates üks tähtsamaid prioriteete - selle pärast muretsesid 100 aastat tagasi ka toonased New Yorgi linnajuhid.

Ma ei taha, et Eesti puhul saaks tõeks keelemeeste võllanali: kuidas saab olla rahval tulevikku, kui tal ei ole keeles tuleviku (ajavormi)?! Kui tulevikku ei ole, siis tuleb see teha. Oma mõistuse ja kätega, tunnetades sadu aastaid ette.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 15:54
Otsi:

Ava täpsem otsing