Ellujäämiskursus naistele ootab uusi registreerujaid

Naiste ja meeste palkade ebavõrdsusest rääkides rõhutatakse tavaliselt seika, et naised küsivad vähe palka; et nad on liiga tagasihoidlikud, arad, ebakindlad; ning ebavõrdsus kestab, sest põhjus on ühiskonna suhtumises, arusaamades, mille muutmine on aeganõudev. Seniseid arusaamu saavad kõige paremini murda naised ise, aga praegu ajavad "naiste asja" üksikud feministid. Neil, kel oleks asjast rääkida, pole aega - nad on sõna otseses mõttes ellujäämiskursustel.

Suur osa naistest elab nagu lahinguväljal ning peab seejuures toimetuleku nimel võitlema kahel rindel korraga: tööl tööandjaga inimväärse palga pärast ning "sõjatandri" teises ääres käivad lahingud lapse (või laste) isaga nende ühis(t)e järeltulija(te) eest hoolitsemise pärast. Vaid harvad naised võidavad mõlemad lahingud. Töökohas võib lüüasaamine olla väiksemgi, sest vähemalt miinimumpalka peab tööandja naistele maksma. Lapse isa käest ei pruugi naine laste ülalpidamiseks saada sentigi. Kui kaotus tuleb mõlemal rindel, on see lüüasaamine tervele ühiskonnale.

Eestis tuleb aastas tuhande elaniku kohta sõlmitud neljast abielust ümmarguselt kolm lahutust. Kümnest lapsest neli (kuni 17aastased) kasvavad ühe vanemaga peres. Ühel lapsel kümnest pole kunagi olnud au tunda oma isa.

Osa isasid säilitab väga head sidemed lastega ka pärast seda, kui neil on uus pere ja lapsed järgmise naisega. Osa hiilib elatise maksmisest kõrvale ja neid tuleb kohtuga taga ajada. On abielurantjeesid, mehi, kes elavad abikaasade turjal ja kelle meelest laste kasvatamine ja majapidamine on naiste asi, mehe teenistus aga mehe enda asi.

Abielurantjeede ja lihtsalt joodikute vastu ei kaitse naist alati ka lahutus mitte - eksabikaasa jääb sageli aastaiks elama samasse korterisse. Ja on terve seltskond gastrolööre, kes on alati valmis vallaliste naistega kokku elama, nendega ka lapsi soetama ning seejärel alustama taas uut kooselu uue naisega, kuni sünnib järgmine laps.

Eesti rahva kestmise seisukohalt on ju võimalikult suure arvu laste sündimine teretulnud. Aga mitte see, et lapsed näevad näguripäevi. Gastrolöörid tavaliselt ei pea oma lapsi ülal ning nende kohtusse kaebamine on sama mis tühja tuult väljal taga ajada.

Võimalik, et lähitulevikus jääb lapsi üksi kasvatama veel rohkem naisi kui praegu. Näiteks sündis 2003. aastal esimestest lastest 31% abielupaaridele, 50% vabaabielupaaridele ja 19% vallasemadele. Euroopa Liidu vanades riikides on vastupidi - väljaspool abielu sünnib keskeltläbi 30% lapsi.

Vastutus laste kasvatamise ja koolitamise eest jääb seega enamjaolt ema õlgadele. Üksikema kahe lapsega saab kogu pere vajaduste rahuldamiseks kulutada kuus keskmiselt poole väiksema summa kui lasteta elukaaslaste paar.

Sellist peret majandada on sama raske nagu ettevõtet, mille teenitud tulust piisab heal juhul ruumide rendiks, toorme ostmiseks ja töötajaile miinimumpalga maksmiseks; aeg-ajal hilinetakse mõne makse tasumisega ning firma arengusse investeerida ei saa. Iga ootamatu kulutus võib firma uppi lükata. Ent sellisel firmal on võimalik saada omavalitsuselt või Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt mõnele heale investeeringuprojektile raha taha.

Pere saab toetust toimetulekuks, mitte arenguks. Emade prioriteet on lapsed, oma huvid ja vajadused lükkavad nad päev-päeva järel edasi. Kaks aastat, viis, kümme, ka kakskümmend. Mida kauem, seda ebakindlamaks nad muutuvad.

Osa emasid jaksab süstida lastesse optimismi vaatamata raskustele, õpib ise edasi, hambad ristis, et saada paremat töökohta, ja õnnestub. Paljud seda ei suuda ning neist võivad saada heitunute ridade potentsiaalsed täiendajad. Kõige kurvem on aga, et probleemsetest peredest jõuab suur hulk lapsi tänavale: aastas umbes 1200 last, seejuures paarsada neist päris mudilased.

Ehkki naistest ei pruugi kodu keerulised olud tööl välja paista ning paljud neist teevad kohusetundlikult ja hästi tööd, on siiski pidev raskustega maadlemine ja eriti see, et nad ei suuda oma laste olukorda parandada, kõigutanud tugevasti nende eneseusku. Jah, nad on tõepoolest aremad ja ebakindlamad, paraku ka palgaläbirääkimistel tööandjaga. Sellist naist on tööandjal hõlpus nurka suruda.

Tavaliselt seda ka tehakse ning tööandja peab võimalikult väikese palganumbri töölepingusse kirjutamist puhtaks säästuks, isegi isiklikuks võiduks. Tegelikult on see aga kaotus - sellega võtab tööandja motivatsiooni veel paremini tööd teha, paraku ka võimaluse rohkem teenida. Samuti ei tasu tööandjal loota erilisele lojaalsusele.

Priit Pullerits Postimehest on öelnud, et naise ideaal on abielu ning parem haridus teeb neile karuteene - järjest suurem hulk naisi jääb üksikuks. Pigem on parem haridus see päästevest, mis naised nende ellujäämiskursustel veepinnal hoiab ja lõpuks kuivale pinnale aitab - annab trumbid töökoha valikul, enesekindlust tööandjaga läbirääkimisteks, pakub tuge konkurentsivõitluseks kangema soo esindajatega.

Suurbritannia Southamptoni ülikooli sotsiaalteadlase Gail Granti uuringust selgub ka, et Eesti naised on hakanud lapse saamist planeerima ning arvestavad seejuures, kas suudavad järeltulija üksi üles kasvatada, tagada talle korraliku hariduse ja hea elukvaliteedi.

See on vaid pool ideaalist, aga kui turvalisust muul moel ei saavuta, siis ikka parem kui mitte midagi.