Nagu värske tuuleõhk mere kohal

Heidi Vihma 13. aprill 2006, 00:00

Idee on ju lihtne: kaubanduskeskuses on klientuur juba ootel, et sööma tulla. Äriline risk peaks olema minimaalne, inimesed on rahakulutamisele häälestatud, pealegi väsitab pikk ðoppamine ju ära ja teeb näljaseks.

Brezza della Laguna tähendust selgitas kelner kui kerget tuuleõhku, mis puhub merelahe kohal. Kuigi ilus pikk itaaliakeelne nimi, on menüüs peale itaalia roogade ka palju muud.

Hakkasin roogade päritolumaid kokku lugema: kaerahelbepuder võiks olla Eesti roog, vokid on enamasti Hiinast, vähemalt üks supp oli Vietnamist, sushi Jaapanist, ðaðlõkk Kaukaasiast, pahlava vist Türgist või kusagilt sealtkandist, muffinid - kas Ameerika või Inglismaa?, ljulja kebab - kust? ei teagi. Itaaliast on pitsad ja pastad ja leivad. Lambakarree jaoks on lammas toodud Uus-Meremaalt. Nii et laia valikuga kaubanduskeskuse vääriline söögikoht, kus kindla piirkonna või stiili või maitsetega ennast ei piirata.

Jõudsime ära maitsta focaccia, õhukese Itaalia saia marineeritud artiðokkidega, merikuradisupi, lambakarree, Cha Ca La Vongi - omamoodi vokiroa, kus komponendid toodi lauale eraldi kausikestes, sööja sai ise need soovi järgi kokku segada, sidrunikoogi ja vürtsika puuviljasalati. Maakera köökidele kiire ring peale üheainsa söögikorraga.

Kui ma nüüd kiidaksin, et kõik oli täiuslik, siis keegi ei usuks nagunii - ka maailma parim kokk ei saa olla täiuslik kõigis köökides, igas stiilis, igas laadis. Omamoodi kulinaarse matkana aga kõlbas küll. Kaassööjaks olin kutsunud Itaalia köögi spetsialisti, see tunnistas focaccia ehtsaks ja leppis hädapärast ka marineeritud artiðokkidega. "Oh, need Itaalia värsked artiðokid!" oli ainus kaeblik hüüe tema suust.

Vokilembene kaassööja segas oma merikuradi tükid nuudlite ja pähklipuruga ja oli kah rahul. Noh, kala oli tõenäoliselt vahepeal külmutatud olnud ja tugeva praeõli maitsega, aga nõud olid ilusad ja tore oli kausikestest söögipulkadega võõrapärast toitu nakitseda.

Sidrunikoogi sidruniosaga jäime kõik väga rahule, aga tainas oli paksuvõitu ja mahlaka täidise all pehmeks ligunenud.

Sisekujundus järgis menüüd ehk ühendas väga mitmesuguseid erinevaid elemente: kõigepealt jäid silma suured tagurpidi tulbikujulised valgustid, siis ei saanud pilku ära õitsvatelt kunstpuudelt, ühed meenutasid natuke õitsvaid kirsse, teised toaroosi, aga võin ka eksida. Esiteks nõrkade botaaniliste teadmiste pärast, teiseks - ega need imitatsioonid originaalidega nii väga sarnased kah ole. Ja siis veel purskkaev - põlvitav naine hoiab käes midagi, millest voolab vett.

Brezza della Lagunas ei suitsetatud ja seetõttu oli päris mitu lastega peret saanud sööma tulla. Ja veel - muusika tuli plaadilt, mitte raadiost.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:38
Otsi:

Ava täpsem otsing