Reede 9. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Suure Illusiooni mõranemine

Peeter Koppel 19. aprill 2006, 00:00

Kui me vaatame eelmist sajandit, siis peab tunnistama, et just energia (loe: nafta) muutis maailma. Enamiku 20. sajandist oli energia peaaegu tasuta, luues võimaluse pidada prioriteetseteks teisi valdkondi.

Odava energia kontekstis arenes tehnoloogia, akumuleerus rikkus ning sündis kuvand, kuidas on hea elada - hea on elada ressursse kiirelt kulutades. Tekkis Suur Illusioon sellest, et odav energia ongi miski, mis oli, on ja jääb.

20. sajandi lõpuks oli hea elu kuvand saanud globaalsed mõõtmed ning pole vast palju öelda, et tegelikult tahakski kõik elada "nagu Ameerikas". Paraku saame rääkida just samas kontekstis ka demograafilisest plahvatusest ning sellest, et piiratud ressursse (toorained sealhulgas nafta) tuleb jagada üha rohkemate inimeste vahel.

Isegi kui toorained pole otseselt otsa saamas, on viimase mõne aasta hinnatõus nii energiakandjate kui ka metallide hindades näidanud seda, et kontekst on oluliselt muutunud ning pakkumise kasv ei suuda nõudluse kasvuga sammu pidada.

1970ndatel ilmnesid esimesed märgid sellest, mis võib juhtuda, kui energiapakkumises esineb häireid. Suur Illusioon elas üle esimese tõsisema tervisehäire - USAs läksid naftakriisi ajal väidetavalt käiku bensiinijaamade järjekordades isegi relvad. Inimlikkus on väga õhuke kest, mis kaob kohe, kui inimeselt võetakse mõni mugavus, millega ta harjunud on. Paraku oli 1970ndate naftakriisil võrreldes tänase olukorraga üks oluline erinevus - siis olid kriisi põhjused puhtalt poliitilised. Praegu peame rääkima füüsilistest põhjustest. 1970ndate naftakriis oli vaid väike ehmatus, mis päädis suurte sõnadega odava energia ajastu algusest.

1980ndatel ja 1990ndatel elas Suur Illusioon ekstaatiliselt hästi - energiakandjate hindades oli hulk väiksemaid krahhe, mis viis kasutusest välja hulga tootmisressursse ning vähendas tahet neisse edaspidi investeerida. Suur Illusioon sai dimensiooni, mis prognoosis energiatarbimise kasvu aeglustumist ning energiahindade jäämist madalateks nüüd ja igaveseks. Lisaks sellele räägiti alternatiivsetest energiaallikatest ning oodati palju uutest tehnoloogiatest, mis pidid näiteks fossiilsete kütuste avastamist-kaevandamist lihtsustama ja odavamaks muutma.

Suure Illusiooni tervis hakkas äkitselt ja kiirelt halvenema siis, kui Aasia majandused (eriti Hiina) muutusid äärmiselt energiamaiateks. Siiani on energiakasutus arenevates piirkondades per capita arenenud maailmaga võrreldes kordades väiksem - kasvuruumi nagu oleks. Ja olgem ausad - ka USA-l ja Euroopal läks piisavalt hästi, et musta kulda üha suurema hooga põletada. Samas uute ressursside kasutuselevõtust pole viimasel viiel aastal liiga palju juttu, sest uued avastused kipuvad olema kas poliitiliselt või looduslikult komplitseeritud piirkondades.

Kui energiahindade tõusutrend alguse sai, siis paljudki ja väga autoriteetsel tasandil pidasid kõrgeid energiahindu ajutiseks nähtuseks. Suur Illusioon elas paari mõraga analüütikute seas edasi.

Paadunuimad optimistid leiavad siiani, et innovatsioon ja uus tehnoloogia toovad meid kõiki hädast välja. Suur Illusioon toibub!?

Samas hiljutine populaarne väide, et kõrge hind nõudlust oluliselt vähendaks, ei ole väga vett pidanud. Ja nii olemegi olukorras, kus nõudlus kasvab raskelt prognoositavas tempos. Pakkumine ei kasva. Niinimetatud pakkumispiirkonnad on geopoliitiliselt kahtlastes kohtades. Ei Põhjamere ega OPECi paberil eksisteerivaid reserve peeta ekspertide poolt tõestatuteks. Suur Illusioon võib saada ridamisi diagnoose.

Suure Illusiooni tervis on hetkel kesine. Hea uudis on aga see, et alates eelmise nädala algusest on aga ka väikeinvestoril sisuline võimalus Suure Illusiooni tervise edasisest halvenemisest teenida.

Nimelt sümbol USO tähendab nüüdsest seda, et oma maakleri käest saab investor USA börsilt naftat soetada sõna otseses mõttes tünni, vabandust - korrektsem on öelda barreli, kaupa. Veelgi enam - seda instrumenti saab ka lühikeseks müüa, kui äkki peaks arvatama, et Suure Illusiooni tervis paranema peaks. Naftaga kauplemine on nüüdsest sama lihtne kui suvalise muu aktsiaga.

Muidugi ajaloost teame kõik seda, et laiadel väikeinvestorite massidel on kombeks siseneda varaklassidesse just siis, kui nende tipp käes on...

Eks Suure Illusiooni tervisel peab igaüks ise silma peal hoidma. Aga vähemalt tema matustelt teenida on nüüd võimalus olemas.

Kõik oleneb sellest, mida ja kuidas jälgida. Sain inspiratsiooni dr Marc Faberi hiljutisest uudiskirjast, kus ta võrdles erinevate varade hinnamuutusi mitte dollarites, vaid viiduna kulla baasile. Miks ta seda tegi? Et saada aru reaalses väärtuses, mitte pidevalt juurdetrükitavas paberrahas, millised on hinnatrendid.

1861. aastal maksis barrel naftat USAs 0,49 dollarit ehk umbes 0,024 untsi kulda. Üleeile maksis barrel naftat 70,4 dollarit ehk 0,114 untsi kulda. Kulla baasil on nafta hind tõusnud vaid 381 protsenti, aga nominaalselt üle 14 000 protsendi.

Kas nafta hind on kallis? Paistab, et eriti mitte. 1861. aastal polnud naftale kuigi palju rakendust. Rahvaarv kasvas, toimus plahvatuslik autode levik, rahva ostujõud kasvas näiliselt. Kui eeltoodu käib USA ja Euroopa kohta, siis samad arengud toimuvad praegu Hiinas, Indias ja mujal arenevates maades. See, et nafta hind on dollarites nii palju tõusnud, on suures osas USA keskpanga teene, kes on pidurdamatult trükkinud raha.

1970ndate naftakriisi varju on jäänud USA dollari lahtisidumine kullast, mis tõi kaasa dollari väärtuse järsu kukkumise. Naftaeksportöörid tahtsid nafta eest kullas sama hinda, mis varem.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 15:55
Otsi:

Ava täpsem otsing