Looduspildikesi Männikult neljandalt korruselt

Kunagi elasin ma südalinnas Sakala tänaval. Olime just sisse kolinud ja panime mööblit paika, kui kuulsin, et keegi koputab aknale. Mu hämmastus ei olnud just väike, arvestades, et elasime kolmandal korrusel. Aknalaual aga istus kajakas, suur nagu mölakas, toksis nokaga vastu akent ja arvas, et on tihane. Kajakas Karinist sai meie igapäevane külaline ja kui aken suvel lahti oli, tükkis lausa tuppa.

Eile kolisin, põline Lasnamäe ja kesklinna laps, Männikule, Pääsküla raba äärde. Täna hommikul uues kodus ärgates kuulsin imelikku krõbinat. Hiired! Aga ei, kui meie kaks nooruslikku kõutsi - Kung-Fu ja Punk - aktiivselt vastu aknaklaasi pekslema hakkasid, oli selge, et krõbistaja asub väljaspool korterit. Aknalaual istus ilus kahara sabaga orav, nina vastu klaasi, ja vaatas tuppa. Nimeks sai oravale Olga ning sel päeval oli esimene käik poodi päevalilleseemnete ja pähklite järele. Aknalauale kinnitatud väike korvike orava söögilauaks oli eelmistest elanikest juba olemas.

Oravaid on tegelikult vähemalt kaks. Nüüd ongi mitu võimalust: kas kaks oravat on käinud seni kordamööda või on Olga Esimene sõbrad ka toidulauale kutsunud. Kolmas variant on, et teised oravad hakkasid kahtlustama, kui Olga õhtuti koju saabus, sihvkakoor vurrus rippumas, ja jälitasid teda.

Olga tõigi täna teise orava endaga kaasa, söövad praegu sõbralikult koos. Eile vaatas teine lihtsalt eemalt. Uus orav on lähivaatlusel Olgast selgelt eristatav - tal on kuklal kollane laik. No olgu ta nimi siis Oskar.

Neetud! Tuvid on avastanud oravate toidulaua ja teevad päeva jooksul puhta töö.

Varem pidas seemneid täis korvike mitu päeva vastu. Eile alles panin kuhjaga täis. Täna hommikul Olga tuli, vaatas, toitu pole. Läks seepeale puhta pööraseks, kasutas aknalauale kinnitatud seemnekorvikest poksikotina, seejärel surus nina vastu akent ja vahtis nõudlikult sisse.

Seoses päikese üha varasema taevasse kerkimisega käib ka Olga hommikust söömas aina varem ja enamasti ma teda enam ei näegi.

Vihma sajab. Akna taga on mul praegu üks väga vettinud ja tokerjas Olga. Aga isu on tal endiselt hea. Voldemari pole kodus (Voldemar on maailma kõige suurem vares, kes veedab päevad kaheharulise kase ladvas imepeenikesel oksakesel kiikudes).

Olga suudab ikka nii solvunud nägu teha, kui avastab söögikorvi tühja olevat, et ma jooksen kohe kööki pähklite järele. Sest ma kardan, et muidu hakkab orav nutma, ja see on vaatepilt, mis ilmselt murraks südame nii mul kui ka kõutsidel.

Panin Olgale pähklite asemel kaerahelbeid. Kas te olete kunagi näinud, kuidas orav pika hambaga sööb?

Tulin koju ja maja tagant läbi jalutades kuulsin, kuidas midagi kukkus, käis selline tume mütsakas. Ei pööranud sellele tähelepanu, sest märkasin Olgat mööda majaseina alla vudimas ja jäin teda imetlema. Ning siis nägin seda, mis alla oli kukkunud - oravapoeg, pisikene, peenikese sabaga. Täitsa surnud. Olga võttis oravapoja hambu ning ronis kangelaslikult mööda majaseina üles, vahepeal puhates, kuni jõudis ühele katusealusele eendile. Sinna ta kurvalt istuma jäigi, surnud pojake jalgade ees. Küllap poeg, noor ja rumal, libastus aknalaual ja kaotas tasakaalu.

Testitud. Olga sööb ka rosinaid. Kui on söögiisu, läheb järelikult elu edasi ka oravatel. Huvitav, kas tal on veel poegi?